Ristiusk ei sallinud enam niisuguseid kivijumalaid, vaid sundis neid enese eest taganema. Osa neist hävitati vist ära, nagu enne juba nimetatud, osa aga jäi järele, kuid ristiti inimesteks ümber. Hakati seletama, et need enne inimesed olnud ja pärast kivistunud. Kuna preestrid ja mungad jumalate kujusid taga kiusasid, ei võinud nad kivistunud inimeste vasta vaenu avaldada. Need jäid seisma ja neile ohverdati salaja edasi.
Nagu näib, ristiti Viru Nigula kivi vanasti vist neitsit Maarjaks ümber. Seda oletan sellest, et kivil väike kivi — laps — süles olnud. Laps muidugi pidi Õnnistegijat tähendama. Kas kivijumalal juba algusest laps süles olnud, selle poolest kahtlen ma. Niipalju kui teada, puudub eestlaste usundis igasugune lapse austamine. Laps kivist ema süles ei või siis paganusesse tagasi ulatada. Paganuse kivijumalale pandi aga väike kivi — laps — sülle ja nüüd oli kivi täiesti õigustatud paigal seisma ja austust vasta võtma, sest neitsi Maarja ja ta lapse austamist nõudis ju katoliku kirik alati.
Koila Atrika küla naiskivi kohta teab rahvasuu meie ajani jutustada, kivi ümber olnud pühapaik ja kivi ennastki peetud pühaks, kivi juures palutud jumalat ja ohverdatud. (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 132). Ohverdamise lõpetamiseks viidud kivi hilisemal ajal pühalt kohalt mujale ja võetud pärastpoole lapski ta sülest ära.
Vaevalt võime oletada, et Viru Nigula kivistunud ema ja laps alles paavstiusu ajal kivideks nikerdatud, teiste kivijumalate algus jääks siis seletamata ja vaevalt oleks jutt tekkinud, et need kivistunud inimesed olla. Kui ka vastavaidlemata tõendusi ei ole olemas, et kivid paavstiusu ajal tekkinud, on ometi tõenäolisem, et meil siin muistsete jumalate kujudega tegemist, seda enam, et neile ohverdamine mineva aastasajani edasi kestnud. Kui korra rahvas kõrgematest olevustest puukujusid tegi, võis ta ju ka kivist kujusid valmistada. Kindlaid teateid leidub, et kõrgematest olevustest juba ka vaha, metalli ja muid kujusid tehti. Seega ei keela mingi asi kivikujude olemasolemist tõeks pidada. Ja ei olekski kivikujud paganusest pärit, esitavad nad ometi ikka kõrgemat olevust katoliku ajal.
Näpunäited tähistavad sinna poole, et meie kivistunud inimestel üliinimlikku väge usti olevat. Kohalt ära viidud Saarikaluse kivi ei lase äraviijat öösel enam rahulikult magada seni kui ta endisele paigale tagasi viidud. Niisama teeb Metsla pruut äraviijale seni luupainajat, kuni vanasse paika tagasi pääseb. Kaarli kivi röövib mehelt rahu, kui mees kivi rahu rikub. Ülepea kuuleme väga mitmest kivistunud inimesest, et nad üliloomulikku väge nagu kõrgemad olevused avaldavad. Seegi ilme toetab meid, neid kivijumalateks pidama. Kui korra see kivi ümber lükatakse, hakkab surm kohe külas lõikust pidama. Kivile ohverdamise järele lõpeb surma lõikus. Korra teotab keegi kivi; kohe teotaja ihu kärnas. Pääseb kärnast alles pärast ohverdamist.
Hupel teab (Top. Nachrichten I, l. 154), et Tallinnas Oleviste kiriku raamatukogus muude haruldaste asjade hulgas ka üks sõrmepikkune ebajumala kuju paganuseajast säilitakse ja see kuju inimest väga halvalt esitab. Ühtlasi peab Hupel võimalikuks, et see ebajumala kuju kellegi vägimehe mälestuseks pühendatud. Kahjuks ei nimeta Hupel, missugusest ainest see ebajumala kuju valmistatud. Väga võimalik, et see ebajumala kuju Tõnni esitab, kellest ju, nagu tuttav, väikseid kujusid tehtud.
95
