Väike-Maarjast Vao mõisa juurest on titesarnane kivi maa seest leitud, mida Eesti rahva muuseumis Tartus säilitakse. Vististi tuleb seda kivinukku mingisuguseks jumalakujuks pidada.
Kivikujude kõrval tunneme Eestis veel muid kõrgemate olevuste kujusid. Uuema ajani on säilinud Tõnni, Peko ja Metsiku kujud. Tõnni kuju tehti kas vahast, küünlast, puust või metallist. Ikka püüti kujule inimese moodi anda. Vändras pandi kujule riidedki ümber ja ohverdati talle mõne aja pärast jälle uusi riideid. Tõnn ise omandas enesele „kodujumala“ aunime.
Pekost tehti, nii palju kui teada, ainult vahast kuju, tavalisesti väikse lapse suurune. Kuju riidesse ehtimise peale ei pannud setud rõhku. Seda enam hoolitseti aga mujal Eestis Metsiku riidesse panemise eest. Ühel aastal kandis see meeste, teisel naisterahva riideid. (Eesti mütoloogia, l. 128—132.)
Ei või puuslikku jätta nimetamata, kelle kohta teated erinevad. Wiedemann nimetab puuslikku jumala kujuks, vist Uku emaks; hiljemini nimetati neid inglikesteks (Aus dem in. u. ä. Leben, l. 417). Teise korra peab ta puuslikku pühaliste kujuks. Dr. O. Kallas kuulis Kraasnamaal, et puuslikku Õnnistegijaks ja Jumalaks peeti. (Kraasna maarahvas, l. 79—80.)
Näib, nagu tuletaks jõuluaegne õlgedest tehtud kingsepp, kelle silma tahetakse pista, mingisugust mälestust endisest kõrgemast olevusest, lõikuse haldjast meelde. Võimalik, et kristlaste jõul endist paganuse esitajat tahtis välja visata, teda pimedaks teha, kuid midagi kindlamat ei tohi niisuguse oletamise kohta ütelda.
Liivlastest teab Läti Hindrek, et sakslased puu oksa otsa inimese pea nikerdanud, keda esimesed sakslaste jumalakujuks pidanud. (Ajaraamat II, 8). Teise korra jutustab üks liivlane oma unenägu: Nägin liivlaste jumalat, kes meile tulevikku ennustas. Puust kasvas pilt välja rinnust ja ütles mulle, homme tulla lettonlaste sõjavägi (Ajaraamat X, 14). Dondangi lähedalt Puishekalnist on jumalakuju leitud, öeldakse, ohver meest igatsevate tüdrukute poolt. (Kruse, Necrolivonica, l. 7.)
Meie kivistunud inimesed tuletavad elavalt laplaste seidasid meelde; need kannavad tihti ka kivijumalate (kedge ibmel) nime ja neile antakse jumalikku au. Kividele raiuti tihti inimese sarnane kuju. (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 29.) Mõne korra nimetatakse seidadeks väikseid lumemehe sarnaseid kivivaresid: iga keha osa oli neil isekivist, viimaks suurem kivi peaks peal. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 74.) Jälle teisal on seidaks üks kivi ja selle ühe ümber mitu väiksemat.
Ülepea valitseb laplaste seas arvamine, et seida on kivistunud inimene, määratud pere või suguvõsa haldjaks. Kivi esineb õieti seida asupaigana, seida ise on nägemata olemine. Seidale ohverdasid laplased sagedasti; sagedam ohverdamine tegi seida ohverdajale lahkemaks. Enamasti esineb kivi ümbrus pühana paigana ja seida ise vägevana abimehena, esitab ülepea jumalust. Seidad kipuvad vägisi meie kivistunud inimestega ühte sulama.
Laplastest kõneldakse, et Thorist nii mitu kuju tehti, kui mitu looma talle ohverdati. Thoril oli kujudel vasar käes. (J. Krohn, Suomen suv. pak. jumalanpalvelus, l. 76). Ostjaklaste ja vogullaste kodujumalad tuletavad meie Tõnni kuju meelde, esimestel on ühiseid kujusid, mida kogu hõimkond austab ja ehib. Ainult Wolga soomlaste seast
96