Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/99

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Pühad kohad.



Ohvriaiad.

Esivanematel võis peaaegu iga koht ohverdamisekohaks saada, kuid tavalisesti viisid nad ohvrid iseäralikkudele kohtadele, mis ohverdamise tõttu pühadeks paikadeks muutusid. Tavalisemad ohvripaigad olid peale juba varem nimetatud paikade ohvriaiad, ahikotused, ohvrimäed, kirikud, kabelid, ristid, hauad, kalmed, rahaaugud, ristteed, reomaad j.n.e.

Ohverdajale olid neist ohvrikohtadest kõige ligemal ohvriaiad. Ohvriaed on tavalisesti iseäraliku aiaga ümberpiiratud koht õueaia nurgas, rohuaias, mõne korra aga ka kusagil maja lähedal koplis.

Juba Gutslaff kirjutab oma raamatus Võhandu allika juures leiduvast ohvriaiast, mis umbes 25 jalga igapidi mõõta; see ohvriaed on ühtlasi hiis (Bericht, 3).

Ohvriaed esineb pühana paigana, kuhu keegi kutsumata külaline, neljajalgne sisse ei tohi pääseda seda reostama, ehk küll kasside eest ohvriaeda vaevalt võidi kaitsta. Mõne korra antakse ohvriaiale ainult süld maad, teise korra võetakse püha paiga alla suurem maatükk, selle järele, kudas peremees heaks arvanud. Viru-Jaagupi Põlulas näituseks on ohvriaed 20 sammu pikk, 12 sammu lai. Võru pool esineb mõnes kohas tapuaed ohvriaiana. Jälle teisal peetakse ainult aia nurk puhtaks, pühaks paigaks. Kraasnamaal kasvab aia nurgas kadakapõõsas; põõsa ette on kadakane rist pandud, ka kadakane teivas. Teiba juures on kolm kivi, kuhu ohvrid pannakse.

Mingisugust roojast asja ei tohitud ohvriaeda visata, ehk muidu kardeti majarahvale varsti õnnetust tulevat. Kui ilus rohi ohvriaias ka kasvas, ei võinud ükski vikat ega sirp seda puutuda. Ülepea ei lubatud mõnes kohas inimestki ohvriaeda minna, teisal ometi võis ohverdaja ohvriga alati sinna püha paika astuda. Kus ära keeldi ohvriaia püha paika jalaga puutuda, seal pandi ohver kaitseks ettetehtud aia üle püha maa peale maha. Kraasna rahva seas viib tavalisesti mees anda ohvriaeda; naine tohib ainult korra elus, laulatuselt tulles, sellele pühale paigale läheneda (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 74). Saarde Talli vallas Uuluta talu õues nähti veel mineva aastasaja keskel püstaiaga ümbritsetud ohvriaeda, kuhu kedagi ei lubatud minna. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 54.)


98