Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/11

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


hoidja ja varjaja! Anna meile armu ja heida heldust oma armu armuga, kuis sa oled meile annud ja armu heitnud!

Teine, Dr. E. Jürgensi poolt üleskirjutatud Tõnni palve äratab kahtlust. See teine palve kuulub:

Püha ja kallis Tõnis,
Täida mu soovi,
Peata mu palvet
Uku annetes ja taratalutes!

Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XVIII, 3.

See viimne palve tahab Tõnni nagu Ukuga ja Taaraga ühendusesse seada; vähemalt on esimene selgelt nimetatud; viimne tuletab nagu Taarat meelde. Muid sellesarnaseid aineid tähele pannes peame otsusele jõudma, et „Uku“ ja „taratalutes“ uueaegseks materjaliks tuleb arvata.

Vanemal ajal viidi tõnisepäeval siga ristteele ja ohverdati Tõnnile. Hiljemini ei raatsinud omanik siga tappes enam kogu looma ohverdada, vaid ainult pea, tihti juba sügisel tapetud sea pea; jälle teisal kõigest poole pead. Kes tervet ega poolt sea pead ei ohverdanud, selle sead said kõik otsa.

Kodugi anti Tõnnile loomade osadest üht ehk teist vakka aga peale selle valati õhtul veel leent iga tee ja raja peale maja ümber. Viimaks toodi Tõnn ise nurgast välja, mõne korra ka ta vakk, ja viidi lauta õnnistust jagama. Küünlast tehtud Tõnn süüdati niisugusel puhul laudas põlema ja lasti ära põleda. Kanti vakk lauta, süüdati vaka ümber küünlad põlema. Lauda lävele valati jälle natuke leent ja öeldi: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi! Olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“ Lauta viimise puhul öeldi laudas Tõnnile: „Tõnn, mis sa kuuled, võta kinni! Olgu härja huikamine, koera haukumine, kurika paukumine — võta kinni (M. Weske, Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 38). Rahvasuu ei tea ometi õiget seletust anda, kudas Tõnn pidi härja huikamise, koera haukumise ja kurika paukumise kinni võtma. Teisal käidi küünlaga iga looma juures ja paluti: „Oh sa püha Tõnnike, õnnista meie leivakannikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllenatukest!“ Küünlaga kõrvetati loomade karvu, sellest loodeti loomadele tervise jätku. Teisal lasti loomi künast kaeru sööma, kuhu õlut peale tilgutatud. Loomade söömise ajal hüppas peremees, perenaine veise lõa otsas ja hüüdis: „Tere, tere, püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“

Peale tõnisepäeva peeti Tõnni auks vanasti veel mihklipäeva aegu püha, millal niisamasuguseid tempa tehti kui Tõnni nimepäeval. Kõik need tembud tunnistavad, et kui Tõnni ka esimeses reas sigade kaits-