Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/10

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Tõnn esitas vanadel eestlastel omast kohast oraaklitki. Mingisuguse ettevõtte puhul mindi kõige pealt Tõnnilt otsust küsima. Talle seletati asi ära ja kuulati siis. Ei kuuldud kõppu ega kõbinat, siis tähendas see, et Tõnn ettevõttega nõus. Kuuldi aga mingisugust häält ehk kõbinat küsimuse peale, peeti seda Tõnni keeluks ehk hoiatuseks. Sügisel küsisid perenaised loomade kohta alati, kas üht ehk teist müüa või tappa. Perenaine sammus iga looma juurde ja küsis: „Tõnn, kas lubad selle mulle?“ Kuuldi küsimuse peale mingisugust häält, tähendas see ikka: Tapa loom, vii osa Tõnnile ohvriks! Rahvas uskus, et kui keegi niisugust looma ei tapnud, siis see hiljemini ometi kärvas.

Teeleminejadki käisid enne seda Tõnnilt õnne ja kordaminekut palumas.

Tõstamaa mehed ei unustanud vargilegi minnes ennem Tõnnilt kordaminekut paluda.

Tõnisepäev, ka jõuluema-päevaks nimetatud, oli kõige suurem pidupäev Tõnni auks. Sel päeval ei tohtinud naisterahvad kedrata, kududa, õmmelda ega paigata, muidu kärvasid lambad ja sead, ehk kui ei kärvanud, tegid nad suvel palju kahju. Nagu jõuluajal, pidi laud ka tõnisepäeval kogu päeva kaetud olema ja jõuluurvad laual seisma. Õlut ei tohtinud tõnisepäeval milgi kombel laualt puududa. Tõnni nimepäevaks küpsetati veel iseäralik kakk, mida „härjakakuks“ hüüti. See leib pandi alles pidupäeva õhtul lauale ja pisteti ta sisse küünal. See „härjakakk“ hoiti kevadeni alal ja pandi karjalaskmise-päeval karjasele kaelkotti. Karja kojutulekul anti seda leiba tükk-haaval karjale. Arvati, et see leib karja kurja eest kaitseb.

Tõnisepäeval tehti sagedasti Tõnni.

Tõnni pidulauale, pandud toidud ja joogid kuulusid kõikidele. Iga tuppatulija võis neid süüa, juua. Niisuguse toidu eest ei tohitud ometi Jumalat tänada, sest sarnasel korral kadus õnnistus majast. Pärast söömist öeldi enamasti: Olgu Tõnn meheks! Wiedemann teab, et pärast söömist Tõnni Vändras koguni neetud ja kirutud. Hämaraks jääb, mille peal niisugune kirumine põhjeneb. Kõigiti tuleb seda erandiks arvata.

Muu toidu seas pidi tõnisepäeval tingimata värske liha laual seisma. Tapeti kas lammas või siga. Sea pea ei tohtinud milgi kombel puududa: see moodustas nagu peaosa Tõnnile, sigade jumalale, antavatest ohvritest. Seapea oli ometi enam vaatamiseks kui söömiseks; leiti aga kohti, kus sea pea ära söödi, kuna see teisal kuhugi ohvripaika viidi; niisugust ohvripaika kutsuti tihti „Tõnismäeks“ Jäi sea pea sel päeval keetmata, ei siginud sead. Siga tappes õhati: Püha Tõnnikene (Tõnisekene), hoia mu orikakest, kaitse mu karjakest! Puhas, püha Tõnnikene, ole mu söötja ja jootja! Ole mu