Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/116

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Lapimaalt meie maale. Lapimaalt tulemise pärast hüütakse seda aega Lapi ehk Lapu ajakski. Lapimaal kasvavad rahva arvamise järele inimesed sellepärast kolesuureks, et see maa otsekohene, ühetasane olla, kuna meie maa vildak, kallaspoolik olla. Vildakul, kallaspoolikul maal sellevasta seista kasv kängus, kuid inimesed avaldada oma olemises rohkem kärmust, elavust. Hiiu sugu ei võinud kallaspoolikul maal kuigi kaua elada, vaid lõpnud pea siit otsa. Rahva arvamise järele kannab maa järgmist kuju:

________________
Lapimaa
___________________
Meie maa

Selle kohta, et hiiud kallaspoolikul maal ei võinud elada, aga meie elame, arvab rahvas, „et emake maa ise meid ligi tõmbab, ise oma lapsi rinnal hoiab, nii et meie seda tähelegi ei pane, et maa viltu“

Lapimaast usub rahvas, et see on „sile maa, sirge maa, lai maa, lage maa“ Mõned vanad inimesed peavad teda koguni iseäralikuks õnnemaaks, teiseks Kunglaks ehk isegi päris Kunglaks. J. Sõster kirjutab lapsepõlves kuuldud juttude ja teadete mõjust Lapimaa kohta: „Me karjapoisid, kes vanade juttude eest (= meile jutustatud lugude eest) jutustajatele nende loomi aitasime metsas taga ajada, tegime otsuseks suureks saades merele minna ja vähemalt korragi Lapimaal ära käia, et seda imemaad näha, sest ainult merd mööda saada sinna, kus kõik nii ilus ja hea, kus päike looja ei lähegi.“

Hiidla-aega kujutavad jutud Kalevipojast, Tõllust, Hansust ja vanapaganast, Karu Ivanist, Matsi pojast Matsist j.n.e., ülepea kõigist kangelastest. Rahvaluules sulavad Turja ja Lapi nii hästi kui ühte. Peale Kalevipoja ometi ei tea meie rahvaluule muude kangelaste Lapi algupärast midagi lähemat jutustada, olgu siis, et ta kõige tähtsamad nõiakangelased sealt laseb tulla. Huvitav igatahes tähele panna, kudas rahvaluule linik kehva Lapimaad meile külluse, rikkuse ja surma alaks kujutab, seega tunnistust andes, kui vähe rahvasuust saadud andmete tõsiduse peale tihti võib loota.

Teise arvamise järele esinevad muugad mereröövlitena, aga mitte ainult niisugustena, vaid isegi inimeste sööjatena. Igatahes valivad nad hea meelega mere oma koduks: nende juurde seltsivad vahel piiskopidki (Inland 1852, nr. 7). Laevadega purjetasid nad ühest kohast teise, tihti randa röövima ilmudes. Rannarahvas elas suures hirmus muukade eest. Võõraid laevu nähes ja neid muukade omadeks pidades põgenesid rannaelanikud metsa ja sohu ega julenud enne välja tulla kui võõras laev vaatepiirilt täiesti kadunud. Häda sellele, kes muukade küüsi sattus; mehi lõid nad tihti maha, võtsid nad tihti vangi, niisama ka naisi ja tüdrukuid, viisid võõrale maale, müüsid pärisorjeks.

116