Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/55

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


rima (Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. Leben, l. 370). Igal pool ei panda siiski küllalt rõhku Tooma tülitamise peale tõrres olemise ajal; Toomas aetakse välja, õllevesi pannakse just sel päeval tõrde, ilma kartmata, et Toomas õlle rikub. Niisugusel puhul antakse külarahvalegi õlut, lootes, et loomad siis paremini sigineksid. Enam ebausu maik juures on kombel, sel päeval mitte kartulid ega aiavilja leent keeta, eeldades, et niisugusel korral suvel kanad kapsad ära söövad.

Surnutekultust tuletavad meelde keelud, et toomapäeval ei tohi jahvatada, ei veskis ega käsikivil. Jahvatamine segaks teadupärast surnute rahu. Ülepea ei tohtinud sel päeval mingisugused rattad liikuda, ka mitte vokirattad. Kuna keeld alguses surnutele rahu nõudis, otsis rahvas hiljemini keelule isesuguseid põhjusi: rataste liikumine tuua kahju põllutööle ja karjale, ketramine panna linade kasvamise ja lammaste siginemise kängu; lambad hakata ringi käima nagu rattad. Soomlased tunnevad niisamasugust keeldu kui eestlasedki toomapäeval ketramise kohta. Kuid nad ulatavad selle keelu toomapäevast kuni kolmekuningapäevani (Varonen, Vainajainpalvelus muinaisilla suomalaisilla, l. 190). Aga ka Läänes viiakse mõnes kohas toast vokid kuni kolmekuningapäevani välja. Nimelt peeti vanasti Hanilas niisugust kommet. Ketramise asemel tegid naised toomapäeval agaralt vorsti. Üks vorst viidi niisugusel korral ohverdamisepaika. Kellele see ohvrivorst oli määratud, ei selgu enam meieaegseist tedetest. Vist keskajal Toomale, varem kellelegi muule.

Eesti saarte rootslaste seas näikse toomapäevaga mingisuguna mõiste vanapaganaga olevat ühendatud. Nad pidasid iseäranis selle päeva õhtut pühaks, seda „lilh — jul — kõilde“ nimetades. Nad tegid pihlaka okstest rista uste ja akende peale (Russwurm, Eibofolke § 296, 299). Pihlakat ja rista tarvitati tavalisesti vanapagana vasta.

Toomas esineb veel rahva tähelepanemise sõnades ilmade kohta, öeldakse: Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Toomas topib, Siim teeb sillad peale, Peeter pistab pulga ette. Toomapäeva-aegist tuisku nimetatakse „Tooma tuisuks“ Veel ütleb Tartumaa rahvas, et toomapäeval tombitakse kõik teed kinni. Rahva seas kuuldakse kõnekäänu: Niglus nõgel, Toomas tomp.

Toomapäeval on ajalooski oma tähtsus. Viljandimaa rahvas pidi toomapäeval Viljandi lossi kümnist viima. 1343. a. kümnist viies võtsid maksumaksjad nõuks kõik sakslased lossis ära tappa. Mehed pugesid viljakottidesse ja lasksid endid regedel lossi õue viia. Kuid sakslased said märku, tapsid kõik salanõulised kottides ära. Nuhtluseks pandi Viljandimaa rahvale uus Tooma maks peale. Selle maksu pidid nad iga aasta toomapäeva õhtuks Viljandi lossi viima. Lähedane oja