Mõne korra ei võta näkk vaevaks enesele mingisugust hingelise kuju omandada, vaid näitab ennast lihtsana, halvana asjana, näituseks hobuserauana, sarvilisena saiana, leivatükina. Teise korra ei omanda ta enesele mingisugust kindlat kogu, mustana koguna, lasuna kaldal lamades ehk kivil kõntsa, muda esitades. Niisugusel puhul on näkk inimesele iseäranis kardetav, sest see ei tea ennast sugugi ta eest hoida. Sellepärast ei tohi vee ääres kõndides iialgi julge olla vaenlase kallaletungimise poolest.
Mitte ainult vees ei püüa näkk inimest uputada, vaid ka vee peal, näituseks lootsikus, paadis ehk parvel viibijat. Näkk moondab enese mõne korra lootsikule salakariks, kiviks ette. Lootsik kaldub kari otsa ümber, laeva nina ehk põhi lõhkeb ja sõiduriistas olijad langevad näkile ohvriks. Laevamehi juhatab näkk madalikule, kus laev põhja satub, katkeb ja laevamehed näkile saagiks saavad.
Mõnes kohas on näkk enesele nagu seaduseks teinud, et määratud aja pärast keegi talle peab ohvriks langema. Vanasti pandud rahvajutu järele mõnesse näki poolest kardetavasse kohta vahid valvama, kuid vahtidest hoolimata nõudnud näkk ometi enesele ohvrid.
Ujujad püüavad endid sedaviisi näki küüsist päästa, et vette minnes sukad jalga jätavad, vahel koguni 2—3 paari sukki jalga panevad. Ujujat uputada tahtes sasib näkk tavalisesti selle jalast kinni, kuid ainult sukk jääb näki kätte, kuna ujuja ise ära pääseb.
Kalamehed ja randlased katsuvad näkki ohvritega eemale tõrjuda. Kipub näkk kellelegi paadis kallale, vaja talle paadist mingi asi kätte visata. Mõne korra jääb paat vee peale kinni ega pääse enne paigastki, kui paadist mõni asi merde visatud. Ei selgu ometi, kas paadi kinnihoidja tõesti näkk ehk keegi muu merevaim. Hiius ohverdab igaüks merelemineja näkile,
