korda Ahi välja. J. Kõrv räägib oma „Eesti rahva muistejuttudes“ mõnda korda Ahost, kes seesama peab olema, mis enne nimetud Ahti. Aga selle Aho on J. Kõrv niisama Soome eeskujul maailma saatnud nagu teised oma Ahi. Wiedemannist ei või küll ütelda, et ta muud kirjutaks, kui mis ta rahvasuust kuulnud, aga ta kuulis rahvasuust seda, mis rahvas ju oli kirjandusest ammutanud… Vanem rahvas ei tea Ahist midagi. Sellega ei ole ometi öeldud, nagu ei oleks eestlased vanemal ajal sellenimelist veevalitsejat tunnud. Mitmed kohanimed annavad selleks oletamiseks põhjust. Sagadis näituseks on Ahi sadam, Munamäe ääres Ahijärv, Paistus Ahimaa. Vähemalt kaks esimest näikse Ahi endisele esinemisele tuge andvat.
Soomes sellevastu teatakse Ahist palju enam. Pea kannab ta nime „Ahti“, pea „Ahto“. Ta on rohelise, vahuse vaibaga vanamees, kes ka veeisanda, lainete kuninga ja sadahaua valitseja nime kannab. Ahti pakub soomlaste juttudes niisama kirvest kui meil veevaim. Ta teinepool kannab Vellamo nime. Muid vees asujaid hüütakse lauludes ahtolasteks, Aho lasteks, veeväeks, Vellamo väeks, Vellamo neiudeks j. n. e. Wiedemann tähendab Vellamo kohta, et see rahvajutu järele veejumal olla ja Vällamägi temalt nime pärinud. Vellamo ometi on kirjanduse kaudu veel vähem eestlaste sekka tunginud kui Ahti: rahvas ei tea temast midagi. Ei ole milgi kombel tõenäolik, et Vällamägi Vellamost nime omandanud, ja seda vähem, et eestlased Vellamot ei ole tunnud. Soomeski ei või Vellamo laialdase tutvusega hoobelda. Ainult Dviina karjalaste laulud tunnevad teda, päris soomlased aga mitte. Vististi on Vellamo hilisemal ajal tekkinud.
