Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ohver veejumalale, takistab ta kalu eemale minemast, neid palju enam võrku ajades. Kalameest päästab veejumal ohvri vastuvõtmise järele alati tuule ja tormi eest ja uppumisest ega lase tuult nende võrkusid lõhkuda. Ei meeldi ohver veejumalale, ajab ta kalad laiale ja teeb kalapüüdjatele kahju.

Jälle teisal räägitakse vähem veejumalast kui veevaimust.

Mereäärne rahvas nimetab veevaimu vahel ka merevaimuks. Viimase kohta teatakse veel, et ta meremeestele vee peal tulega ilmuda. Muidu jääb ta täiesti hämaraks olevuseks. Igatahes sulab vahe veevaimu, merevaimu ja veejumala, merejumala vahel täiesti kokku, nii et neid kõiki üheks olevuseks tuleb pidada, ainult teise nime all. Kui ka vete-ema ja mere-ema tegevus tänini alalhoitud teadete järele veejumala tegevusest ei erine, peame ometi nende vahel ses mõttes vahet tegema, et vee-ema, mere-ema nime kandjad veejumaluse naistesugu, veejumal, merejumal selle meestesugu esitajat kujutavad. Veejumala, merejumala kõrval nimetakse mõne korra ka „veekuningas“, „merekuningas“, „veevalitseja“. Viimne nimetus kasvab vesihaldijaga täiesti kokku. Ülepea ei ole kaugeltki nii palju vees asuvaid kõrgemaid olevusi olemas kui nende nimesid. Üht olevust nimetakse väga mitme nimega.

Soome mõjul on Kreutzwald korra Kalevipojas nime Ahti tarvitanud (XVI, 73) ja pärast seletanud: Ahti esineb Eesti ennemuistsetes juttudes ja on tingimata Soome jumalus Ahti. Blumberg nimetab teda Eestis mitte võõraks ja tsiteerib ühe rahvalaulu: Vesi võttis vennikese, Ahti kattis armukese. Veel nimetab ta, et Eestimaal vee õõnistud sügavaid kohti, jõgesid ja järvesid Ahi haudadeks hüütakse. Wiedemann ütleb, Ahti olnud merejumal. Truusmann manab mõituda

106