Ilus, kaugelepaistev ilmaneitsi tõmbab magnetina palju kosilasi enese juurde. Tuleb kosilasi maa pealt ja taeva alt. Mõnel puhul hoopleb ilmaneitsi oma rikkusega, korra kaebab koguni vaesust. Üks rahvalaul laseb hoopleva ilmaneitsi tähele mehele minna. Teisel korral lubavad sugulased ehete puudust kaebavale ilmaneitsile kaasavara, aga ei anna midagi. Vist on niisugusel puhul lihtne tütarlaps eksikombel ilmatütre laulu pääsnud. — Koguni iseäralikud kosilased ilmuvad ühe Setu rahvalaulu järele:
Tühi kosi ilmatütart, |
Nende kosilaste pärast nutab ilmatütar. Seda võime kergesti mõista, kui tühi vanapagan ja nälg kosilasena esinevad; niisugused kosilased võivad neiu tõesti panna nutma.
Setu laulud tunnevad päeva kosjaminekut ilmatütrele. Ilmatütar ei võta päeva peiuks vasta: päev peab hommikul vara tõusma ja õhtul hilja looja minema. Samati tõugatakse kuu tagasi: peab õhtul tõusma ja ööl kustuma. Kosilane täht võetakse vasta. Vähemalt saab üks ilmaneiu tähele mehele, teised jäävad peigusid edasi ootama.
Ilmaneiude sündimise kohta, vähemalt ühe kohta, teab Eesti rahvalaul seletuse anda. Noor neiu ehib ennast, läheb metsa marjule, saab marjasöömisest ilusaks. Ilusaks saades sammub ta ilma äärele paistma ega tule vanemate kutse peale sealt enam tagasi. Võimalik, et rahvas arvas selle marja, mis neiu ilusaks tegi, ta ka maa pealt taevasse paistma tõstvat.
