Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Pakane.

Tuultega käsikäes käib pakane. Soomlased nimetavad tubli tuule puhuriks ja pakase puhuri pojaks. Pakaselgi näikse oma haldija olevat. Otsekohe pakase ehk külma haldijast rahvasuu ei räägi, küll aga isikustatud pakasest ja ta poegadest. Tavalisesti kõneldakse Turjamaal asuvast pakasetaadist, kes sealt pojad saadab lõuna poole rändama. Harukorral puutume ometi külmaemagagi kokku, kelle pojad niisama väljas käivad tööd tegemas. Pakasetaat ise pesitab oma armsal Turjamaal ja lahkub sealt ainult harukorral, teada tahtes, kudas ammu ju kodu maha jätnud poegade käsi käib. Turja taati pakast ja ta poegi tuleb kõigiti pakase haldijateks pidada.

Pakasetaat esineb täiesti hallina taadina, õigemini valgete juustega ja pika valge habemega, valge kübar peas, valge kuub seljas, valged sukad, kingad jalas. Poegade väljanägemise kohta puuduvad kindlamad teated. Suuremalt jaolt räägitakse kolmest pakase pojast: nooremast, keskmisest ja vanemast. Harvemini teab rahvasuu poegadele nimedki anda: noorem härm, keskmine kahu, vanem külm. Viimast hüütakse mõnekorra ka külmapoisiks, külmamatsiks. Võimalik ometi, et külmapoiss sugugi pakase vanemat poega ei tähenda, vaid külma kaaslast, keskmist ehk nooremat venda, sest

114