Tööd toimetab tulihänd tavalisesti ööajal. Varandust ei võikski ta ju päevaajal hankida, sest raha ja vilja veab ta ikka võõraste aitadest ja majadest. Veskid armastab ta iseäranis revideerida. Päevaajal magab ta nagu must kass enamasti laudil põhkude peal, aga ka viljasalves.
Tulihända ei pea saagiteel ükski lukk ega sein kinni, igale poole pääseb ta sisse, igalt poolt võtab ta enesele matti. Omaniku juures käib ta katuseaugust sisse ja välja. Kui ta ka, tulehaga järel, sisse ja välja lendab, ei sütti õlest katus ometi põlema. On aga iseäralik põhjus olemas, süütab tulihänd ise maja põlema, olgu kas oma tahtmisest ehk peremehe käsu peale.
Tulihänd ei vea mitte üksi varandust kokku, vaid varjab seda ka varga eest, tulgu varastama inimene ehk teise peremehe tulihänd. Tulekahjusid arvatakse enamasti kõiki tulihänna teoks. Pea põletab ta sellepärast, et teda keegi pahandanud, pea jälle, et teda kusagil pole sisse lastud varastama, pea peremehe käsu peale. Tulihänd muudab tarviduse järele kuju. Tuline haga ta järel ja tuli ta ümber on tal ikka tundemärgiks. Suurematena loomadena ta ennast ei näita, küll aga kassina, koerana, kukena, maona j. n. e. Tihti ei või ta välise tule pärast mingisugust kuju ära tunda. Lennul nähakse tulihännast tavalisesti ainult ümargust punast kera ja pikka tulehaga selle kera järel.
Ühest küljest ustakse tulihänna suurt väge, teiselt poolt arvatakse, et inimene teda ometi võib iseäralikul korral ära võita. Tähele pannes, et tulihänd aidas käib varastamas, tarvis varastatava varanduse omanikul aita minna, kõik augud kinni toppida, ainult uks lahti jätta ja ise valvama jääda. Tuleb tulihänd sisse, siis pulk augule ette ja tulihända peksma. Pihelgane vits tapab tulihänna. Enamasti teeb tulihänd enese nägematuks, nii et talle kuigi palju ei saa hoopa anda. Kus tuli-
