händ korra kinni pandud, sinna ei tule ta enam vargile.
Mitmed tulihänna omanikud tüdinevad viimaks tulihännast ja püüavad tast lahti pääseda. Kõige hõlpsamaks abinõuks arvatakse müümist. Tulihänna müümisega kaotab vanapagan õiguse ta endise peremehe kohta. Lahti pääseda soovijad müüvad varandustooja Tallinnas, Tartus ja Riias ära. — Vabaks päästakse tulihännast, kui talle üle jõu käiv töö määratakse, näituseks järve ehk jõe ärakandmine sõelaga, tuule kandmine kotiga ja ettemääratud laiuses ja kõrguses linaseemnetest kuhja valmistamine. Et töö ei õnnestu, põgeneb tulihänd peremehe juurest. Katsed tulega tulihända hävitada ei saada sihile. Pannakse põlema maja, kus tulihänd sees, lendab varandusevedaja leekidest välja ja murrab süütaja kaela. Ainult siis läheb tulihänna kaotamine tules korda, kui tulihänd rattarummu poeb, rummule pihelgased punnid ette pannakse ja rumm tulesse visatakse. Niisugusel korral kuuldakse pauku ja tulihännast jääb ainult sinist suitsu järele.
Kui iseäralikku kaupa ei ole tehtud, jääb tulihänd peremehe surmani teenistusesse, eeldatud, et ta tegemata jäänud töö pärast enne ära ei põgene. Peremehe surmaga kaob tulihänd. Russwurm teab, et omaniku surmaga tulihännaga ühes ka kõik kokkuveetud varandus kaob (Inland 1848, nr. 29). Suurem jagu teateid tunneb küll tulihänna kadumist pärast omaniku surma, vaikib aga kokkuveetud varanduse kadumisest.
Lõunapoolsed eestlased tarvitavad tulihänna asemel pisuhänna nime, saarlased sagedasti tuliku nime. Pisuhända peetakse enamasti ikka päris Eesti nimeks, niisama kui tulihända. Pisuhänna algust tuleb Rootsi keelest otsida. Läänemaa rootslased annavad tulihännale „bisa“, „bise“ nime. Meie rahvas moondas Russwurmi seletuse järele bisa „pisuks“ ja lisasid
