namust, vanapõmm, vanasinder, vanaõelus, vanakuri, vanapaha, vanatont, vanakoll, vanapoger, vanareo, vanajüts, vanajäts j. n. e. Neile sõnadele ette lisatud „vana“ tahab mõiste täiust, kvintessentsi, kuulutada; näituseks pagan tähendab kristlaste vastandit, aga vanaga kokkuliidetult kõige täielikumat paganat, kurja vaimu, kuratit. Niisama on poiss iseenesest ilmasüüta sõna, enamasti ka vanaga ühenduses, kuid pärib enesele ometi veel kõrvalise tähenduse, tähendab poissi, kes paha tegemise poolest kõigist poistest üle käib, nii siis kurja vaimu. Sedasama viisi sihivad muudki ülesloetud vanaga ühendud sõnad sellesama tähenduse poole.
Peale selle tarvitab rahvasuu kurja vaimu nimetamiseks veel muid nimesid: paharett, kõhnrett[1], pärgel, põrgel, põrguline, maailma hulgus, saadan, purask, sarvik, kurat, juudas j. n. e. Kas nimi juudas Juudas Iskariotilt laenatud, jääb küsitavaks. Leedu keeles tähendas Juudas musta ja Läti keeles Johds saadanat; võimalik, et eestlased nime juudas leedulastelt ehk lätlastelt kokkupuutumisel laenanud.
Kuna kirumisesõnana kurat rahvale kangesti meeldib, mõnel iga kolmandana sõnana suust vulksatab, ei tarvita ennemuistsed jutud hea meelega seda nime, vaid selle asemel enamasti „vanapagan“ ehk muud sellesarnast ehk lihtsalt „kuri vaim“. Jutustamisel hoidis vanem rahvas niisama kurati nimetamise eest, nagu hundi, karu ehk muu sarnase kahjutegeva looma nime õige nimetamise eest, selle asemel alati mõnda ilusamat, süüta nime suhu võttes. Kui ka mõnekorra niisugune mulje saadakse, nagu oleks kurat kõigi ülevalnimetud nimede kandjate peaperemees, on see ometi illusioon.
- ↑ Rootsi sõnast skrett tuletud; krett = kratt; kuri vaim siin seega kratiks tehtud.
