Alguses puudus sõnal „kuratil“ halb maik. Nagu Dr. J. Hurt näidanud, tekkis „kurat“ sõnast „kura“, mis pahemat, vasakut poolt tähendab, näituseks kura käsi. Sõna tüvi „kura“, mille juur „kur“, tähendas esiotsa kohta, mida me pahemaks pooleks nimetame. See pool on inimese loomus nõdrem pool, näituseks „kura käsi“ = nõdrem käsi. Sellest on „kurale“ maik juurde tulnud, et ta nõtrust, pahemust tähendab. Samm edasi ja „kura“ kohta tekkis arvamine, et „kura“ pool paha, kuri, õnnetu on. Sõnast kura tekkis liitmise läbi kuri, kurja = kura. Selle liitmisega omandas sõna enam mõttelise, vaimlise tähenduse. Edasi liideti „kura“ sõnale „ti“ ehk „t“ juurde ja nii tekkis „kurat“. Prof. L. Kettuse järele on kurati algupärane sõnakuju „kurjatti“. Lõpp tähendab J. Hurti väite järele tihti olevust, kes seda enese juures ilmutab ehk eneses varjab, mida sõna tüvi kuulutab. „Kurat“ on siis see, kes kural, pahemal, õnnetumal poolel on, ehk kes kahjuga, õnnetusega ümber käib, halba, kahju, kurja teeb, lühidalt, kes kuri vaim on.
Viimasel ajal on teine kurati nime seletus poolehoidjaid hakanud leidma. Selle järele on nimi täieline ristiusu kingitus, alles ristiusu toojatelt päritud, Ladina keelest laenatud. Kurat tähendab Rooma-usulistel hingekarjast. Tuntakse kuratvaimulikka mehi; need on enamasti niisugused preestrid, kes kellegi ülevaatuse all hingekarjase ametit peavad. Ristiusuga ilmusid meie maale niisugused kurathingekarjased, preestrid. Rahvas kuulis alati nende nime, kuid aja jooksul omandas nimi enesele teise, — praeguse, halva tähenduse, õigest hingekarjasest sai väär hingekarjane, hingede püüdja.
Kurat ei ole ju ainus sõna, mis tähenduse muutnud. Tuletaqem teist Ladina sõna sanctus = püha meelde. Sest sai Eesti keeles „sant“, mis kerjajat ja
