Vana viisi järele ohverdati veel mineva aastasaja alguses mõnes kohas Uku vakale, ilma et Ukust muud oleks teatud kui et ta hädakorral võib aidata. Ju varemini oli Tõnni vakk Uku vaka enese eest paljudes kohtades ära tõrjunud või viimane enesele uue nimetuse pärinud.
Uku vakk esines talurahva ohvrialtarina, kuhu kõigest, mida majas söödi, joodi, saadi, ohvrid viidi. Uku vakk ise oli enamasti niintest, peergudest ehk tohust tehtud neljanurgeline kast, millele silgukarbi sarnane kaas peale käis.
Vist kevade algusel peeti iseäralikku Uku püha, millest kogu kihelkond ehk vald osa võttis. Ei teata ometi enam, kas kogu vald ehk kihelkond ühisele pidule kokku kogus, või igaüks enese ette pidu pidas. Pidu ajal viidi Uku vakk hiide ja ohverdati seal. Vist põletati hiies Uku vakka aasta jooksul kogunud aineid.
Kreutzwald teatab sellest kevadise pööripäeva aegsest Uku pidust, et pidul Uku vakk lauale tõstetud ja ümberringi sööki, jooki pandud, lühedalt kõiki aasta saadusi, millest osa vakka asetati.
Uku vakast annab esimesi teateid Turu piiskopp Agricola 1551, Taaveti laulude eeskõnes kirjutades. See vanaaegses Soome kirjaviisis kirjutud salmik kuuluks Eesti tõlkes umbes nii:
Kui kevadekülvi külvati, siis joodi Uku tervist. Seks toodi Uku vakk. Siis jõid piigad ja eided. Siis palju häbi seal tehti, kuuldi ja nähti. Kui Uku naine Rauni tõreles, Uku tublisti sadet põhjast pahistas, see siis andis ilma ja aastasaagi.
Kuna Uku vakad ja Uku nimigi jumala nimena rahvasuust kadunud, elab Uku nimi kohanimedes meie päivini edasi (vd. mu Esivanemate ohverdamised, lk. 74, 75). Küsitavaks jääb, kas iga Uku nimeline koht tõesti jumalaga ühenduses seisab. Väga võimalik, et
