küla juures antakse ühele puule, kuhu välk sisse löönud, rahva poolt suurt au. Möödaminejad kumardavad ja paluvad: „Püha pikne! Hoia ise Jumala viha eest ja vitsa eest! Hoia kõige kurja eest, töö eest ja teo eest! Suur Jumal, saada meid heldusega edasi!“ Selles palves esinevad pikne ja Jumal kõrvuti. Ristiusu mõju on paganuse mõisteid selle vastandi mõistetega ühte sulatanud.
Rahvas ei oska meie päivil enam õiget vahet teha Kõue ja Pikri vahel. Kõu esineb tavalisesti vanana, Pikker aga vahel poisina, vahel mehena. Ka nende tegevuse vahetab rahvasuu sagedasti ära. Vahel öeldakse: kõu müristab, vahel pikne müristab. Alguses oli lugu kõigiti nii, et Kõu müristajat, Pikker välguheitjat tähendas. Siiski niisama sagedasti puhub Pikker pilli; see pilli puhumine tekitabki rahva arvamise järele müristamise. Pilli puhujana esineb ta luuleloos „Kõu ja Pikker“, pillipuhujana sel puhulgi, kui vanapagan pilli taevast varastab ja pulmalistele toob mängida. Olgu mööda minnes tähendud, et minu luulelugu „Kõu ja Pikrit“, mütoloogiliste tõenduste aluseks ei või tarvitada; kasinaid Eesti aineid on selles rohkesti Soome ainetega täiendud ja ainet üleüldse vabalt käsitud.
Ülepea tuleb Kõue ja Pikrit täiesti üheks isikuks, Jaanuse sarnaseks olevuseks pidada. Üheltpoolt vaadates on ta Kõu, teiselt poolt Pikker. Aga isegi Kõu ja Pikker ei ole midagi muud kui Vanaisa, Uku, Taara nimed müristamisejumaluse esitusel. Niisama andsid skandinaavlasedki oma müristamisejumalale Thorile aunimed Vingthor ja Hlorridi, kuid aja jooksul kujunesid need nagu kaheks iseolevuseks Vingniriks ja Hloraks, keda Thori kasulapsiks nimetati.
Enamasti kõik rahvad arvavad mahajooksvas välgus midagi iseäralikku olevat: mõned noole, teised kivi, kolmandad vasara, neljandad kirve jne. Eestlased kutsuvad seda piksenooleks. See nool on mõlemast otsast
