terav kivi, mil tavalisesti ümargune auk keskel. Rahva arvamise järele tungib piksenool seitse või üheksa sülda sügavasse maa sisse, kerkib aga igal aastal sülla kõrgemale, kuni maapinnale jõuab. Piksenoolel või piksekivil usub rahvas taevaliku jõu olevat ja arstib sellega mõnesuguseid haigusi. Tõepoolest ei ole aga piksenooled muud kui ennemuistsed kivikirved, mida esivanemad raudkirveste puudusel tarvitasid. Kivikirveid maast leides ja neid mitte tundes nimetas hilisema põlve rahvas neid piksenoolteks.
Kõue ja Pikri ülesanne on rahva arvates piksenooltega vanapaganat taga kiusata, ta tegevusele piirisid panna. Lämmastav, raske õhk esineb esivanemate mõttekujutuses vanapaganana, õigem selle õeluse tagajärjena; tuul ja vihm üheskoos müristamise ajal puhastavad õhku ja sunnivad vanapagana välkude eest mere põhja ehk vete sügavusesse varjule põgenema. Talvel, mil õhk jahe, ei ole müristamisejumalusel tarvis vanapaganat taga kiusata. Vana eestlane oskas looduse nähtust ilusasti sümboliliselt ära tähendada.
Pikse pilli kuju ei oska rahvas enesele ette kujutada. Tihti arvatakse ometi, see olla torupilli sarnane riist. Lõunapoolsed eestlased tunnevad iseäralikku müristamisesarve, mida nad „põugahuse sarveks“ kutsuvad. Seda sarve puhub nende väite järele piksepoiss; miks mitte pikne ise, jääb seletamata, niisama ka, kes piksepoiss on. Vist käib see märkus ometi pikse enese kohta, sest nagu nimetud, muudab Pikker ennast vahel poisiks, kui ka see poiss enam sulast kui päris poissi tähendab.
Pikri ja pikse nime tuleb vist sõnast „pikk“ tuletada. See pikk käib tingimata Pikri pika noole, välgu kohta, mis üle taeva ulatab.
