Täielikuma seletuse kui meie rahvalaulud annavad meile Savo-Karjala omad, kus Väinämöinen esineb. Väinämöinen satub merde. Part ehk kotkas otsib kaua vees pesapaika, näeb viimaks vees Väinämöise põlve, muneb sinna munad, mis hiljemini vette veerevad. Enamasti kõik laulu teisendid jutustavad, et muna ülemisest poolest tekkinud taevas, alumisest maa, munavalgest päike, kollasest kuu, muist osadest tähed. Kalevalas astub Väinämöise asemele Ilmatar, kelle põlvele munetud munadest niisama taevakehad tekivad.
Mõne rahvalaulu järele laulab maailma kuulus „mina“ mäed ja orud ilusateks, metsakandvateks, viljakasvatavateks. Kreutzwald laseb Kalevipoja maale ta praeguse kuju anda kündmise varal. Vähemalt tekivad sedaviisi mäed ja orud. Teise jutu järele kaevavad loomad Emajõe. Ülepea ei tunne rahvaluule korraga valminud loomist, vaid maailm areneb ühe ehk teise teguri mõjul aegamööda praegusele kujule.
