ja saadana pidul käimine katoliiklaste leidus keskajalt ja meie esivanemad neilt niisuguse ettekujutuse omandanud. Vanal ajal ei teatud seda viisi nõiaks saamisest midagi. Kuidas eestlased enne ristiusu aega arvasid võimaliku olevat nõiaks saada, on raske kindlaks määrata.
Teatakse, et keskajal vanemad nõiad õppijalt kolm tilka verd nõudnud, jah isegi abiotsijatelt. Kui palju abiotsijaid verd ei tahtnud anda, kartes, et seda viisi hinge saadanale müüvad, seletasid nõiad aitamise ilma vere andmiseta võimataks. Keerulistel juhtumistel nõudsid nõiad alati verd.
Vaimuriigiga, haldijatega ligidasse ühendusesse astuda ei võinud keha, mida mitmed takistused keelsid vaimude juurde pääsemast, küll aga hing, inimesehaldija. Vaimude riiki rännates poeb hing — haldijas — inimese magama heitmise puhul liblikana, mesilasena, kärbsena, ehk muuna pisikesena tiivulisena inimese suust välja, kaugele ära lennates. Rahvasuust saadud teated ei seleta alati, et see, kellest hing tiivulise kujul lennanud, nõid, tark olnud, kuid andmed lasevad seda aimata. Hingetu, haldijata keha jääb nagu surnukeha maha, viibib seni paigal liigutamata, kuni hing viimaks jälle tagasi tuleb. Vahetab keegi vaheajal nagu tarretanud olekus magaja keha olukoha, keha kas kummuli ehk jalgu pea asemele pöördes, ei pääse hing enam kehasse tagasi, vaid magaja jääb tarretanud olekusse jäädavalt magama, kui keha olukoha muutja keha endisele olukorrale ei sea.
Lendamisel pääseb hing igasse kohta, võides tarviduse järele veelgi kuju moondada, puutub vaimudega, haldijatega kokku, kuuleb nende nõusid, kavatsusi, saladusi, tuleviku ilmutusi, näeb igapäevaste inimeste silmale nägemata asju ja juhtumisi, astub isegi Toonela kodakondliste kilda neiltki mõnesugust tarkust ja tead-
