saanud. Kalevipoja nime lugulaul ei nimeta. Vaevalt võime oletada, et need Vanemuise ja Ilmarise nime kannud, sest neid nimesid võis Eesti rahvaluule võimalikul viisil ehk keskajal veel tunda, mitte aga enam uuemal ajal. Kuid Fählmann soovis eestlasi nende „uute“ kalevitega rikastada, ennast sealjuures Soome rahvaluule peale toetades.
Kalevi nimi sellevasta on Eestis vana: ulatab umbes 700 aastat tagasi. Vene ajaraamatu järele tuli vürst Jaroslav 1223 Novgorodist sõjaväega Kolõvani ja ujutas kogu Tshuudimaa üle. Kolõvanist tunneme Kaleva, Kalevan nime ära. Selle nimega nimetasid venelased seda kohta, kuhu Eesti vanade juttude järele Kalevipoeg maetud, kohta, mida Vene ajaraamatus Ledenets nimetakse, siis Tallinna-Kalevi linna. Tingimata pidi linn niisugusel puhul nime Kalevist pärima.
Vaatame Kalevi nime peale ühest ehk teisest küljest, ikka selgub, et Kalevit ei või mingisuguseks pärisnimeks pidada, vaid sugunimeks. Seda väidet toetavad omalt poolt ka mõned Vene rahvalaulud, kus vägimeest Kalevipojaks Simsoniks (Симсонъ Колывановичъ) nimetakse ehk ka Ivan Kalevipojaks (Иванъ Колывановичъ). Isegi Novgorodi ajaraamatust tabame nime Kolõvanov. Oletakse, et venelased selle Kalevipoja laenanud eestlastelt, kellega nad tihti sõjateedel kokku puutusid. Vangivõetud eestlaste suust said venelased Kalevi nimega tuttavaks.
Iseküsimus, kas Kalevi nime Eesti sõnaks tohime lugeda. Fählmann, kes omal ajal Kalevipoja lugusid kavatses välja anda, otsib nimele Eestist seletust, Kalevite asukohta Kaleveks, Kaljuveks, Kaljuvallaks nimetades. Selle seletuse järele oleksid kaljud kehastud kalevid. Ka Neus hoidis niisuguse seletuse poole, meelde tuletades, et kalevite tegevus kivimürakate, kaljude külge seotud. Uuemal ajal esineb veel Comparetti
