ehteid juurde kinkinud, aga neist luuleehetest tahab uurija ajaloo tuuma välja koorida. Esimest korda puutus Tõll daanlastega 1205 kokku, mil daanlased saarel kindluse ehitasid, Saare vägimeest kartes hiljemini lõhkusid. 1222 tulid daanlased uuesti saarele, aga pea hävitasid saarlased nende ehitud kindluse ära. Sakslaste kallaletungimisel 1227 ei jaksanud Tõll enam vasta panna; ta heideti alla ja pidi ennast sunni peale ristida laskma. Vist sakslaste rahulolemise ärateenimiseks hakkas Tõll pojaga ühes kirikuid ehitama. 1241 tõstis ta uuesti mässutõrvikut, aga niisama vähe kui vastapanek 1227 õnnestus, läks mäss 1241 korda. Tõll langes sõjas sakslaste vasta ja mäss lämmatati.
Niisuguse ajaloolise sündmuse põhja võimalust ei või salata, kuid andmed puuduvad selle sündmuse tõendamiseks. Igatahes peame oletama, et sakslased Tõllu ja ta perekonna ristinud. Kuna Kalevipoeg ilma nimeta esineb, kannab Tõllu perekond ju ristiusust laenatud nimesid. Tõllu naist hüüab rahvasuu Piritaks, mis nimest Brigitta tekkinud.
Suure Tõllu poega nimetakse tavalisesti nooreks Tõlluks; selle nimega tahetakse ütelda, et Tõllu poeg sedasama nime, mis isagi, kannud, nagu meilgi veel poeg sagedasti isa nime peale ristitud. Ei või nimetamata jätta, et Tõllu nimi kohanimedeski ennast rohkesti alal hoidnud.
Mitmed vanad dokumendidki tõendavad, et Tõll vanemal ajal tarvitud ristinimi olnud: 1568 teatakse, et Nõvas Toelsilla kõrtsis Toel Laver elas. Neid nimesid tuleb muidugi Tõllsilla ja Tõll lugeda. 1504 mainitakse Lääne-Nigula Tagaperes Reko Tiell = Räägu Tõll. Veel muis dokumentides puutume Tõllu nimelise isikuga vanemal ajal kokku. 15. aastasaja algusel nimetab Urkundenbuch V, 2151 Tiile Lodet ja seesama teos natukene hiljemini Eesti laenumeest Tile Sorseferi (V, 2590).
