Nõiad ja targad ammutavad oma tarkust ka seitsmest Moosese raamatust. Neid olnud vanasti rahva käes rohkesti, aga õpetajad lasknud neid ära korjata ja põletada. Ühe usub rahvas ometi veel Tartu ülikooli raamatukogus leiduvat (v. mu „Seitse Moosese raamatut“).
Kahju tegema minnes muudavad nõiad endid tihti nägemataks. Nägemata saamiseks tarvitavad nad sõnajala õit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud ja muud sellesarnast. Sõnajala õis õitseb vana rahva arvamise järele Jaani öösel, kuid raske on teda kätte saada; kuri vaim valvab hoolsalt, et keegi inimene niisugust taalismanni ära ei viiks.
Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamisti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.
Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.
