tusepühadel toitu haudadele viia ja seal ühiselt süüa. Mõnes harvas kohas elab surnuaial söömine meie päivini edasi. Peiesid surnuaial peeti igapidi surnule meeldivaks heateoks. Endistest peietest on mõnes kohas veel viis järele jäänud, et matuse puhul kerjajatele kiriku ukse suus andisid antakse „hinge ülenduseks“.
Kui kõiki kohuseid surnu kohta ei täidetud, tuli surnu matusepaigast koju tagasi „võlga nõudma“, hakkas, nagu rahvas ütleb, „kodu käima“. Niisugusel puhul avaldas surnu alati kurja iseloomu. Näib aga, nagu oleks peale selle, et surnu „oma võlga“ kätte ei saanud, teda mitmed muud põhjused sundinud kodu käima. Kodukäijateks saavad nõiad ja kurjategijad, kõik „undlikku“, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvamise järele kõik saksad. Aga isegi liig rohke surnu tagakaebamine ja leinamine kutsub surnu koju, niisama tõotuse murdmine, kui lesk lubanud leseks jääda, aga ometi kavatseb mehele minna. Ju lese mehele minemise mõtte ajal pöörab surnu enese hauas ümber. Jatkab lesk niisugust mõtlemist, hakkab surnu kodu käima. Kirub keegi surnut, kutsub ta sellega surnu koju. Sedasama teeb haua roojastamine, surnuluude tõukamine jne. Lühidalt: aupuudus surnu kohta, surnule kuuluvate ohvrikommete mittetäitmine sunnib surnut vähemalt kodukäimisega asjasse puutuvaid nuhtlema. Tarbekorral võib surnu aga muulgi viisil karistada, õnnetusi inimestele ja loomadele tuua ehk neile surmagi saata.
Mõned surnud hakkavad kohe pärast surma omaseid kodukäimisega vaevama, teised alles pärast matmist. Mõned surnud käivad ainult lühikese aja kodu, teised kuude ehk aastate kaupa. Lepitatakse surnuid ohvritega, lõpetavad nad kohe kodukäimise. Päeva ajal kodukäija tavalisesti ei ilmu, küll aga õhtul. Ta maa peal rändamine kestab kukelauluni. Kukk, niisama kodukäija kui vana pagana vaenlane, sunnib mõlemaid kodukäimist lõpetama.
