Mõnes maanurgas räägitakse, et kodukäija igal neljapäeva õhtul ilmub, teisal iga esmapäeva, neljapäeva ja laupäeva õhtul. Jälle teisal ei seota kodukäija ilmumist mingisuguse päeva külge.
Kõigiti võib kodukäija iga päeva õhtul ilmuda, kui ta ehk ka mõne korra neljapäeva õhtul iseäranis hea meelega ilmub. Veel olgu tähendud, et rahva usu järele seitsme Moosese abiga igal tunnil võib kodukäijat lasta hauast välja tulla. Niisama võivad nõiad ja targad surnuid hauast välja manada ja isegi loves käia surnute juures.
Kodukäija esineb väga mitmel kujul, sagedasti nii, kudas surnu just hauda pandud. Teine kord ilmub ta valgena kujuna, mingisugusena varjuolemisena, just nagu spiritistide väljamanatud surnud. Niisugusena lehvib ta udupilve kombel ehk lendab vahel nagu lind edasi.
Inimesegi kuju kandes moondab kodukäija ennast tihti: vahel suur, vahel väike, sirgub kolepikaks, kahaneb tillukeseks. Teine kord kuuldakse kodukäija kolinat ainult pimedas; tule ülesvõtmisel on ruumis vaikus valitsemas ja kodukäija ise kadunud. Eesti kodukäija näiks mõnel puhul Egiptuse hingede rändamise teoriat püüdvat jäljendada; surnud inimene käib ainult looma näol kodu. Teisal arvatakse kodukäijat tahtmise järele looma kuju muutvat: esineb pea ühe, pea teise looma kujul. Tavalisesti hakkab kodukäija niisugusena loomana kodu käima, kui talle peiete ajal tapetud. Vististi ei olnud surnu peiete ajal tarvilikku osa kätte saanud ja tuli sellepärast seda taga nõudma.
Kodukäija ilmub mõne korra veel muulgi kujul. Rahvajutud tunnevad juhtumisi, et kodukäija nagu kuhilas ehk nagu heinasaad ilmub ja enesest sädemeid ja suitsu välja ajab. Võimalik, et niisugusel puhul kodukäija tulihännaga ära vahetud. Igapidi valitseb rahva seas usk, et surnu hauast kodukäijana välja tulles ene-
