See komme ulatab muistsesse aega tagasi ja on ühine kõigil Soome sugu rahvastel. Muiste laastati surnumaja ligidal üks hiiepuu ära ja riputati ohvrid asemele. Pärast poole kadus ühe maja puu ja tarvitati veel ühist kogu valla ehk küla jaoks. Uuemal ajal jäi lintide ja muude annete riputamine puu otsa surnu mälestuseks ära, ainult risti tegemine kestis edasi, seda enam, et rist haua risti meelde tuletab. Ohvriandmist tuletab meelde komme matuse puhul õuevärava samba külge vööd siduda.
Kuna suurem osa surnute hingesid hauas puhkab, hulgub väike osa igavese juudi viisi ometi mööda maailma. Neid võiksime hulkuvateks hingedeks hüüda. Kodukäijatega ei ole neil midagi ühist; neil puudub kodu koguni. Hulkuvate hingede sekka kuuluvad kõik emade poolti ärahukatud lapsed, niisama kõik ristimata lapsed ja ilma õnnistamata jäänud surnud.
Niisugused hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad ilma jäänud. Nad ei leia enne rahu, kui nad osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavalisest kellegile paha teha, vaid paluvad inimestelt enestele abigi (v. M. J. Eiseni „Kodukäijad“).
Aasta lõpu poolel tulevad kõik surnute hinged haudadest tagasi maa peale käima. Seda aega kutsutakse tavalisesti hingede ajaks. Kraasna maarahvas pühitseb niisugust hingede maa peal käimise aega lihavõtte esimesel pühal. Sarnast kommet tuntakse ka Ingeris, kus aga peale selle veel kolm muud päeva hingedele pühitsetakse. Eestis ometi asetati hingede kodukäimine sügise peale. Ametlikult peeti seda päeva vanal ajal Rooma usu kirikus 1. ja 2. novembril pühade meeste ja hingede päevana 998 aastal antud määruse järele. Rahvas pidas kiriku määrusest vähä lugu, hingede aega palju kauemini pühitsedes. Aja alguse, pikkuse ja lõpu kohta erinevad teated. Laialdaselt valitseb arvamine,
