sele igasuguse kuju võib omandada otstarbe saavutamiseks. Kodukäija jätab enesest väga mitmet moodi jälgi järele; mõne korra on need nagu kepi, mõne korra jälle nagu mingisuguse looma jäljed.
Meieaegsed spiritistid näiks kodukäijaid väga mitmes suhtes jäljendavat. Nagu spiritistidel asjad toas liiguvad, kolisevad, nii paneb neid kodukäijagi liikuma, kolisema. Väga tihti loobib ta kerisekiva keriselt laiale. Ükski uks ega lukk ei pea teda kinni, igale poole pääseb ta sisse. Tihti puhub ta tule toas ära ehk näpistab magajaid. Ülepea tahab ta majas elanikka karistada, et nad kõiki kohuseid ta kohta ei täitnud.
Tuntakse juhtumisi, et kodukäija inimese kallale kipub ja inimest nii pigistab, et pigistava kondid ragisevad. Hunta appi kutsudes võib niisugusest vaenlasest vabaks pääseda. Mõned kodukäijad, omaste või pahandajate vasta täis viha, püüavad inimese elu võtta. Suure vaevaga õnnestub inimesel nende käest pakku põgeneda. Mõni saks sõidab kodukäijana koguni tõllas. Harukorral teatakse alandlikkudest kodukäijatest. Mõni kodukäija tuleb omaste juurde lihtsalt üht ehk teist talle tarvilikku asja paluma, ilma omaseid nende asjade andmata jätmise eest karistamata.
Rahvas tunneb palju hirmu ja õudsuse jutte kodukäijatest, aga suuremasse osasse neist on vanapagan kodukäija asemele sisse tükkinud.
Kodukäija kohutava tegevuse kõrvaldamise peale on ju vanast ajast mõteldud ja selleks abinõusid otsitud. Kõige parem abinõu muidugi surnule kõik anda, mis kord ja kohus anda.
Mitmes kohas tehti matuselt tagasi tulles rist tee äärde puu koore sisse ehk raiuti koguni kivisse rista. Need ristid pidid omaltki poolt keelama surnut tagasi tulemast. Mõnes kohas pandi surnu mälestuseks puu külge paelu. (V. Esivanemate ohverdamised, lk. 54—57.)
