Kogu hämar aastaaeg on ülepea surnutele pühendud ja sel ajal neid, kes hämaras, pimedas hauas asuvad, alati meelde tuletud.
Mitmed Eesti ennemuistsed jutud teavad jõulu öösel ja uue aasta öösel kirikus käinud surnutest kõnelda. Niisugune hingede maa peal käimine juhatab meid skandinavlaste juurde, seletab prof. K. Krohn. Skandinavlased uskusid vanasti, et surnud jõulu ajal haudadest välja tulid. Endisel ajal, kui Rootsis igas talus saun oli, küttis taluvägi pärast oma vihtlemist jõulu õhtul sauna veel hingedele. Neile pandi sööki, jooki lauale, neile jäeti sängidki, kuna talurahvas ise õlgedele heitis puhkama. Selle Skandinavia kombega on ligidalt sugulane meil jõuluks heinte tuppa toomine. Meilgi heideti endisel ajal jõulu öösel põrandale heinte peale puhkama, ilma et enam oleks mäletatud, mispärast see nii sündis. Soomlased ja eestlased on skandinavlastelt jõulu nime laenanud ja ühtlasi ka palju jõulu kombeid. Jõul ise on vanast põhjakeele jól ehk geohol sõnast tuletud ja tähendab umbes sedasama, mis meie jõul. V. Reiman otsib Kreutzvald’i eeskujul jõulule jao ehk jõu õhtutest seletust, aga see jao ehk jõu sõna najale toetamine ei kanna arvustust välja.
Kodukäijatena ilmuvad surnud juhatavad meid niisuguste isikustatud surnute juurde, kes nimega esinedes sagedasti mingisugust surnute haldijat esitavat. Niisugune on kõige pealt surma ettekuulutaja marras.
