Marras.
Marras on olevus, kelle kohta Eestis tänini kõige segasemad mõisted valitsenud. Juba ta nime nimetakse mitmet viisi: marras, mardus, margus, mardo. Kalevipoeg tunneb marduse kiljatamist ja laanes nutmist, aga muidu ei tea tast nii hästi kui midagi. Sel põhjusel seletab Kreutzvald, et mardus vaimude hääl metsas olla, mis muistse aja kannatust ja häda vaiksetel õhtutel kaebata. Sagedasti olla marduse häält Jaanilinna juures kuulda. Virumaal öeldada pöningul mingisugust kodinat kuuldes: mardus kolistab! ilma et ütleja teaks, mida selle kolistajaga tuleb mõista. Edasi ütleb Kreutzvald, ta kuulnud ühelt Nissi taadilt, et kui marduse häält sagedasti kuuldaks, võida sõda ja verevalamist oodata. Kreutzvald oletab, et mardus Rooma usu ajal Eestis „Märtyrer“ sõnast tuletud, tähendades, et kergesti võidi seda sõna usu eest langenud esivanemate kohta tarvitada.
Mardusel pole ometi märtritega mingisugust tegemist, kui ka sõna vähe märtri sarnaselt kõlagu. Mardus on ainult nime „marras“ teisend. Viimne sõna on Soomes hästi tuttav ja niisama Eestiski „marraskest“ sõna kujul. Marrast muistse aja kannatusi kuulutavaks vaimude hääleks nimetades on Kreutzvald sellele olemisele liig ahtad tegevuse piirid määranud. Ülepea ei ole Eesti keeles marrast tänini pikemale käsitamisele võetud ega teata tast tavalisesti rohkem kui mis Kreutzvald eelpool ta kohta ütlenud.
