Marrast ei tunta suuremas osas Eestimaal enam, vaid peaasjalikult ainult Soome laheäärseil mail. Saaremaal kuulutab üks jõgi veel Marduse nime; Harjumaal tuletab Liber Census Daniae Martaekilae — Mardu, sagedamini meie ajal Maarduks nimetatud, teda meelde, kuna Saares muidu mardast enam midagi ei mäletata. Kõige enam on marras ennast Virumaa rahvamälestuses alal hoidnud. Virumaa teadete järele sünnitab marras majades ja majade ümber viirastusi. Ta on surnu käskjalg, ettekuulutaja, ilmub ikka sinna, kus keegi inimene surmale määratud. Vanade inimeste jutu järele olnud ennemuiste kõik kohad mardaid täis. Siis ei ole nende ilmumine alati peatset surma ette kuulutanud, vaid surma mõne korra koguni pika aja pärast. Kui kusagil majas keegi raskelt haige on ja tuttavad tulevad teda vaatama, ütlevad nad ära minnes tihti: küll see ikka varsti sureb; aina marda hais juba toas! Missugune see hais on, ei ole ometi teada.
Taludes ei kedratud neljapäeva õhtuti sellepärast, et siis ka marras kedrata, kui vokk tühjaks jääb. Usutakse, et mitmes kohas, kus inimesi toas polnud, vokk varsti hakanud kedrama. Niisugusel puhul öeldi: Kuule, kudas marras kedrab! Mindi vaatama, ei nähtud kedagi. Kui õhtul kas pererahva ülevalolemise ajal ehk puhkamise puhul kanad õrrel kiristades häält tegid, kuulutasid nad marda toas olekut. Inimesed ei näinud teda, küll aga kanad.
Tavalisesti näitab marras ennast inimese kujul, harukorral looma näol. Looma näol ilmumisel käib marda meel ja mõte kurja peale. Mõne korra nähtud teda linnuna lendavat.
Väga tihti ei ilmu marras mingisugusel kujul, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamisega, müristamisega, vahel oigamisega, käimisega. Kudas ka vaadatakse
