Inimesehaldijas.
Igal inimesel on oma haldijas. Veel 1875 kuulis Dr. Veske Viru rannas sarnase väite. Haldijas tuleb lapsele kohe pärast sündimist. Vanapagan teab haldija tulekut ja katsub last sellepärast oma lapse vastu ära vahetada, enne kui haldijas suudaks keelda. Et vanapagan last ei saaks enne haldija tulekut ära vahetada, tuleb last kolm päeva pärast sündimist alati valvata, ilma et öösel tuld kustutakse.
Mitmel pool arvatakse, et haldijas suguvõsas pärandusena edasi rändab. Sureb keegi, läheb surnud isiku haldijas suguvõsas sündiva lapse omaks. Enamasti saab vanaisa ehk selle isa pojapoja haldijaks. Sellepärast antakse väga sagedasti vanaisa nimi poja esimesele pojale, ka vanaema nimi tütre tütrele. Ingeris ja Soome Karjalas valitseb niisamasugune viis. Laplaste seas tuleb juhtumisi ette, et kellelegi uus nimi antakse haigeks jäämise puhul, arvates, et endine nimi eksikombel antud. Soomeski ei ole niisugune viis hoopis tundmata. 1803 teatakse, keegi talupoeg Erik põdenud Põhjamaal Tervolas pikemat aega, lasknud enese siis uuesti ristida, võtnud enesele Iisak nimeks ja saanud selle järele terveks (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 165).
Teele minnes rändab haldijas inimesega kaasas ja saadab teda igal pool. Mõne korra jõuab haldijas ju
