Teise, vanema arvamise järele tekkisid haldijadki surnutest. Enne kui kalmeid hakati tarvitama, maeti surnu sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elustus; hingest sai haldijas. Suremise kohtade järele võib haldijaid kolme pearühma jagada: asukoha, vee ja metsa haldijatesse.
Pahad püüavad inimestele alati kurja teha, paremad ei puutu seni inimest, kuni see neid kudagi ei pahanda. Kahjutegemise ärahoidmiseks peab inimene neid ohvritega lepitama. Häile vaimudele, nagu Murueide tütardele, ei ohverdud, sest nende poolt kurja ei kardetud.
Umbes samal viisil seletavad venelasedki vaimude tekkimist. Karjalased ja rootslased ütlevad, vaimud saanud alguse Aadama lastest, kes maa sisse ja metsadesse manatud. Rootslased nimetavad haldijat rådende ehk rå.
Igal looduse tootel, aga mõnel inimese kätetöölgi on oma kaitsevaim, valitseja, haldijas. See on ta looja, ta kaitseja, ta eest hoolitseja. Haldijas ei ole oma olemisega ja elamisega looduse toote ehk inimeste kätetöö külge seotud, vaid võib soovi järele vabalt liikuda ja enesele teatava kuju võtta. Hävib ka haldija senine asupaik, valib ta enesele ometi varsti uue. Kui ka puul oma haldijas olemas, kannab see haldijas veel teistegi puude eest hoolt. Vähe hämaraks jääb, kas tihedas metsas just igal puul oma haldijas on, küll aga esineb niisugune, kui puud üksteisest lahus kasvavad. Peale üksikute puude, õigem puutõugude haldija hoolitseb kogu metsa eest veel metshaldijas.
Selle järele, kus haldijad asuvad, saavad nad tavalisesti oma nimegi. Nii tunneme inimese-, maja-, kiriku-, õue-, mets-, rahaaugu-, maa-, vesi-, laeva-, tuule-, mäe-, kivi-, udu- j. n. e. haldijaid, kellest eelpool tähtsamad harutusele võtame.
