— 108 —
Kui kauaks see kestis! Olgu ta nüüd neiu wõi noorik, uudist tahab ta ikka teada; see on juba naiste rahwa wana wiis.
Neiu wõttis wõtme, pööris ukse lukust lahti ja astus keeldud kambrisse.
Oh sina heldeke, kudas ta nüüd ära kohkus!
Kambri nurgas seisis suur laud ning laua peal mitu naiste pead. Teises seinas seisis werine pakk, kelle peal suur laia teraga kirwes oli. Laua all aga nähti mitu naiste rahwa keha maas olema.
Neiu oli nii kohmetand, et — laskis wõtme maha kukkuda!
Wõttis küll jälle ruttu üllesse — aga were plekk wõtmel küljes. Tüttarlaps õerub ja nühib, aga tee, mis sa tahad — plekk jäeb külge.
Pani kohkunud neiu ukse jälle lukku aga tunnismärk ei läinud wõtme pealt sellegipärast enam ära.
Just nagu oleks keegi seda peremehele teada andmas käinud, — tema kodus!
„Ei saanudgi sinu wanemate juure,“ ütles ta neiule, „teel tuli mulle niisugune mõte pähä, sina ehk wõiksid ometi minu keelust üle astuda ja salakambri ukse lahti teha. Tulin sellepärast tagasi. Anna nüüd wõti jälle seie!“
Nein wärises nagu haawa leht ning ei teadnud muud midagi teha, kuid andis wõtme pisarsilmil noore mehe kätte.
„Mis see on?“ käratas mees kurjaste, „sina ei ole ometi minu keeldu kuulnud!“
Wõttis nüüd tüdruku juukseid pidi kinni, nagu mõni kuri metsa loom, wedas sala kambri ning lõi tema pea pakku peal maha. Wiskas keha laua alla ja pani pea laua peale. Uks aga lukku.
Talu eit ootab ja ootab tütart aida juurest tagasi tulema, aga tütar ei tule. Ootab kunni lõuneni, ning saadab siis teise tütre waatama, kuhu wanem õde jäenud.
Teine tütar lähäb ka aida juure ning — kuldmuna jälle seal. Munast saab aidas noor mees, kes jällegi teist õde omale abikaasaks awatellema hakkab.
