— 109 —
Neiu wastu: „Ei tohi ilma isa ema teadmata midagi lubada! Mine enne ikka wanemate jutule!“
„Tule siis ometi mu kodu waatamagi! Kui ta mitte su meele pärast ’pole, ega ma sind siis ometi wägise ei wii. Kodu mull lähedal, ei ole tunni käikigi.“
Tütarlaps ei mõtelnud ka midagi paha ning läks noore mehega teele.
Kui nad nüüd noore mehe majasse jõudsiwad, tõutas see endise lubamisega jälle neiu wanemate juure kosima minna ning andis hõbedase wõtme neiu kätte. Kodu hoidjal aga juhtus seesama õnnetus, mis wanemal õelgi: ka tema keha wisati laua alla ning pea õe pea juure laua peale.
„Mis see nüüd ometi peaks tähendama, et need lapsed aida juurest enam tagasi ei tule!“ ütles pere eit kodus. „Juba õhtu jõuab kätte, nemad ikka weel aidas. Noorem tütreke, mine waatama mis wanemad õed teewad, kutsu kabukesed kodu!“
Noorem õde tuleb aida juure — kuld muna jälle seal. Munast saab noor mees ning see meelitab ja palub ka noorema õe weel oma kodu.
Ja noorem õde läks ka kaasa; ei hoolinud sest midagi, et päike tunni pärast alla weereda wõis. Pandi ka temagi proowi peale ning noor mees lubas ise sellsamal õhtul weel wanemate juure minna Ja läksgi.
Neiu mõtles: „Mis ma nii õhtu hilja weel hakkan wõeras majas ümber luusima! Heidan parem puhkama ning waatan homme, mis siin näha on!“
Leidis ka woodi laseme ja heitis puhkama.
Ei olnud uni silma laugusi weel kinni matnud, seal kuuleb ta piiksumist, nagu weikese pillikese healt.
Mis se peaks olema?
„Ah, hiirekesed! Kus neid nüüd puudub!“ mõtles neiu ja jäi jälle rahule.
Aga mis ime lugu see on? Hiired hakkawad üksteisega rääkima: „Siin on nüüd jälle üks õnnetu laps! Magab nii rahuliste, nagu oleks tall homme mõni meele hea oodata. Ei teagi, et keha laua alla ja pea laua peale wisatakse.“
