— 126 —
Nüüd läks soone-wõtja targu ühest linna wärawast teisi. Jäi wiimaks suure wärawa juure seisma ja ütles: „Wõtke see suur lai kiwi siit ülesse! Selle all peawad weesooned wangis olema.“
Kui mehed kiwi ülesse tõstsiwad, hakkasiwad kohe weesooned kõigilt poolt wulisetes päewa walgelle jooksma ning linnal oli enam wett, kui tarwis.
Nüüd oli kuninga ja linna rahwa meel üli hea. Kinkisiwad osawalle soone-wõtjale hulga warandust ja raha. Andsiwad ka weel kaks hõbewankert ja hobused osawalle mehele teele kaasa.“
„Mis mull nüüd wiga olla ja elada!““ hõiskas poiss. „Lähän ka kuldlinna waatama. Ega mu tark teadus sealgi nurja ei lähä.“
Läks ka kuldlinna.
Kui ta linna wärawast sisse sõitis, paniwad inimesed tema wara ühe mehe kohta juba natuke paljuks. Tarkmees aga palus ende otsekohe kuninga juure juhatada.
Sai ka kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud,“ ütles ta, „et kuldlinna kuninga tütar raskeste haige olla. Mina tulen kaugelt maalt ja olen tark tohter. Kui kuningas mulle luba annaks, oma kunsti katsuda, siis näeks ta, et tütar otse kohe terweks saab.“
„Ei, wennike! Siin on juba mitu tarka tohtrit käinud, aga neitsi tõbe ei ole keegi ära tõrjuda jõudnud. Kust sinaski selle osawuse wõtad! Tühi kõik! Mine aga peale jälle tagasi.“
Küll katsus mehike kuningast lubamisele awatelleda, aga see ei maksnud midagi, sest kuningas jäi oma arwamise juure.
Kui wärawa wahid kuningalle wiimaks ütlesiwad: „Ega see liht mees ei wõi olla. Tuli kalliste wankrite ja hobustega linna. Laske aga õnne katsuda!“
Kuningas laskis ennast ka wahtidest pöörda ning andis tohtrile luba, õnne katsuda.
Tohter ka kohe tööle.
Ööse pimedas toodi kärnkonn kirikust altari alt ja küpsetati ära. Tambiti siis peeneks ja pandi pudeli wee sekka.
