— 125 —
Rääkisiwad ja läksiwad ära laande.
Kui nüüd mehikesed silmist kadunud oliwad, tuli õnnelik wend põõsast ning korjas karbi kastet täis.
„Nüüd lähän jalamaid wasklinna.“
Wasklinna jõuudes läks ta kuninga juurde ja ütles: „Mina olen kuulnud, et wasklinna rahwas pimedad olla. Olen tark silma tohter ning paluks kuninga käest luba, waeseid pimedaid tohterdada.“
Kuningas wastas: „Ei, wennike! Siin on juba palju tohtreid käinud, aga kellegil ei ole seda tarkust olnud, õnnetumaid aidata. Kust sinaski selle osawuse oled wõtnud! Lase olla peale, ära õnnetumaid ilma aegu kurwasta.“
Tohter ei jätnud aga järele; käis kuningale seni peale, kunni see wiimaks ka luba andis.
Nüüd kutsus wennast tohter linna pimedad kokku ning pesi kaste weega nende silmi.
Silmad terwed!
Kuninga ja linna rahwa meel üli wäga hea. Andsiwad osawale tohtrile hulga raha ja warandust ning kinkisiwad weel hobuse ja wask wankri pealegi.
„Mis mull nüüd wiga reisida!“ mõtles tarkmees ja läks hõbelinna.
Kui ta sinna oli jõudnud, läks ta kohe kuninga juure ja palus jutule saada.
Lasti ka mees kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud, et hõbelinna kaewu sooned juba ammugi kinni olla ning linna rahwas kannatada alalist wee puudust. Mina tulen wõõralt maalt ning olen osaw soone-wõtja. Kui kuningas mulle luba annab, linna läbi waadata, siis saan ma kohe näitama, kus need wee sooned wangis on.“
Kuningas ei uskunud aga soone-wõtjat, waid ütles: „Siin on juba palju tarku kaewumeistreid käinud, aga keegi ei ole aru leidnud; kust sinaski selle iseäralise tarkuse oled wälja wõtnud. Lase olla peale!“
Mees ei jätnud aga enne järele, kunni kuningas wiimaks luba andis, katset teha.
