— 127 —
Heitsiwad ka liisku.
Liisk langes teine kord teise peale.
„Ei siin ’pole õiget asja!“ ütlesiwad mehikesed ning hakkasiwad ümber waatama.
Leidsiwad wanema wenna põõsast.
Weikesed mehikesed paniwad kui pillid karjuma: „Wõi sina kelm tuled meid teist korda kuulatama! Küll meie su kaela luu murrame!“
Asusiwad wanema wenna kallale ning seda waest meest ei saadud pärast enam näha.
Jah! Miks sa ei kuulnud isa wiimast õpetust!
Wigur rehepapp.
Ega ennemuiste rehepapil aega ’polnud uue aasta õhtulgi rehest kodu minna.
Istub ühel niisugusel kallil õhtul rehepapp jälle ahju ees ning mõtleb sinna ja tänna. Mõtleb wiimaks: „Hakkan õige õnne walama! Mis ma muidu siin konutan!“
Noh, üteldud ja tehtud. Rehepapp otsib tina tükikesed kokku, — panni peale ja ahju.
Wanapagan ka seal ning pärib järele: „Kuule, rehepapp, mis sa seal teed?“
„Mis ma siis teen?“ wastas rehepapp, „natuke silma rohtu tarwis.“
„Sull ju ise head ja terwed silmad, mis sa rohuga teed?“ küsis Wanapagan.
Rehepapp wastu: „Noh, wõi mina siis niisugust rohtu teen, mis haigetele antakse. Teen ikka seda rohtu, mis terwed silmad weel nii terawaks teeb, et nad mitme saja wersta peale sääske ära seletawad.“
„Kas sa mulle ka seda rohtu ei wõiks anda? Mull alati tarwis kaugele waadata,“ palus Wanapagan.
