— 131 —
Soldat ja wanapagan.
Wanapagan sai soldatiga kokku ja palus: „Ole hea mees, wii mind linnast läbi. Ei saa ise minna, kas tee mis sa tahad: kõik tee nelja silmaga koeri täis. Nii pea, kui ma end linnas näitan, on nad karja kaupa mull wastu.“
„Miks ei!“ wastas soldat. „Aga ilma hinnata wist sest palwest midagi ei saa.“
„Mis sa siis maksu tahad!“ küsis Wanapagan.
„Ega ma palju ei nõuagi,“ ütles teine, „sull seda kulla natukest ikka ju on; too mulle üks kinda täis, siis on kaup walmis.“
„Noh, seda wõrd mul taskuski on,“ ütles wana Tühi, ning täitis soldati kinda kulda täis.
Soldat hakkas mõtlema ja küsima: „Ei tea isegi, kuhu ma su panen… Katsu seie ranitsa sisse pugeda, seal on sull kõige julgem olla.“
„Olgu peale! Aga seal näikse nagu kolm rihma olema. Ära kolmandat ühtigi kinni pane, mull siis nagu halb olla.“
„Minul üks kõik! Puge aga sisse!“
Wanapoiss puges ranitsasse.
Soldat oli aga ka niisugune mees, kes särasel korral sõna ei pidanud.
Niipea, kui Wanapagan ranitsas oli, sidus ta kõik kolm rihma kinni; lisas weel juure: „Ega soldat ei tohi ometi lahtiste ranitsa rihmadega linnast läbi minna. Kas sa arwad, et underwits mulle ühe Wanapagana pärast armu hakkab andma, kui ta mind loga kombel linnas näeb!“
Soldati sõber oli taga linna sepp.
Sammus mees Wanapaganaga otse teed sepa juure ja ütles seal: „Ole hea mees, wana sõber, peksa see ranits alasi peal pehmeks! Underwits tapleb alati, et mull nii sarwiline ranits on, nagu kuiwand pastal seljas.“
„Pane aga alasile!“ ütles sepp.
Aga nüüd käisiwad haamri paugud ranitsale selga, et nahk willendama hakkas.
