— 139 —
Mees tõstab silmad ülesse ja — ennäe! Wõeras must mees seisab paar sammu kannust eemal.
Hakkab juttu tegema ja küsib: „Mis sull wiga, külamees?“
Waene mees kaebas wõerale oma häda põhjani ära ning pani weel haledaid sõnu juure, et wõera südant liigutada.
„Sõber, mis sa sellepärast siis nii moodi kurwastad! Eks sa wõta raha wõlgu!“ ütles wõeras mees.
„Kes mulle waesele mehele raha wõlgu annab! millal ma ta jälle ära maksan ja millega ma teda teenin!“
„No, mina annan sulle niipalju raha, kui sa ise tahad! Kolme aasta pärast tood aga laenu jälle tagasi, just seie sammasse kohta ja hüüad: Ilp Hans, tule raha järele! — Raha piab aga selle kolme aasta sees kõik ümber wahetatud olema; muud tööd ega intressi ma su käest ei nõua. Aga pane tähele, et sa mu tingimise täidad, muidu wõiks sulle tagasi maksmise juures õnnetust juhtuda!“
„Kas oled sellega rahul?“ küsis wõeras mees.
„Miks ei, miks ei, hea mees!“ hüüdis seene otsija.
Wõeras mees wõttis waese mehe rüü ja toppis ta puu lehta täis ning ütles: „Mine nüüd selle koormaga kodu ning waata seal homme järele, mis lehtedest saanud; aga ära unusta ära, et sa kolme aasta pärast siin olema ning wahetatud raha, üks kõik kui palju teda weel järel on, mulle tagasi andma piad.“
Neid sõnu rääkides oli wõeras mees just kui maa alla kadunud.
Mees waatas seljatäit ja mõtles: „Tühja ka! Siit saab nüüd mõnda raha wõi abi!“
Wiis aga sellegi pärast koorma ikka kodu.
Rääkis naisele asja lu’u kodus ära ning lisas weel juure: „Saame ometi näha, mis mu rüü sees on!“
Naine naeratas: „Mis seal muud wõib olla, kui ikka päris puhast kulda!“
Naise naerust sai aga tuline tõsi: rüüd oli puhast kuld raha täis. Teda oli nii palju, et mees ja naine nädala aega lugesiwad ja arwasiwad ning ei saanud siiski weel walmis.
