— 142 —
„Armas wana taat!“ Näed isegi, et koorm enesel peal ja wana hobuse kroni juba wäsinud. Oota weel natuke, ehk tuleb mõni teine sõidumees, ja wõtab sind peale!“
Wanakene ei kuulnud sellest keelust midagi: wõttis aga kiwi sülle ning kobis wankrille.
Ime lugu oli aga see: hobune ei tunnud sest midagi, et koorm suuremaks saanud, käis ja sörkis aga peale, nagu ennegi.
Kui nad linna turule jõuudsiwad, ütles wanamees: „Säh, poeg, wõta see kiwi weu palgaks! Küll sa näed, mis sulle tema eest maksetakse.“
Ütles ja läks ära.
Mees hakkas luudu müüma.
Aga enam kui tema luudu, käidi seda kiwi waatamas. Wiimaks oliwad kiwi ümber inimesi murrus koos.
Kui kuningas sellest haruldasest kiwist sõnumet oli saanud, saatis ta mehe järele ning laskis selle ühes kiwiga oma juure tulla.
Kuninga kullassepad ja kiwitundjad katsusiwad kiwi läbi ning ütlesiwad kuningalle, et see üks koguni haruldane ja kallis kiwi olla ning andsiwad nõuu: ostku kuningas see kiwi ära. Tema eest wõida wendade wahel terwe koti täis kulda maksta.
Kuningas ostis kiwi ära ning andis mehele koti täie kulda.
Kodu tulles hakkas mees kulda lugema. Aga millal sa ta ära jõuad lugeda.
„Lähän palun wendadelt mati; hakkan matiga mõõtma.“
Wennad aga oliwad kawalad ning paniwad mati põhja pigi, et näha saada, mis noorem wend matiga mõõdab.
Kui ta mati tagasi tõi, leidsiwad wennad kuld peningi mõõdu põhjast. Ja kohe pärima: „Kust sa, wend, ometi niipalju seda kulda said, et teda juba matiga mõõdad! Ütle meile ka!“
„Mull on niisugune kaasik,“ ütles noorem wend, „kelle oksadest luudu saab, mille tükk toop kulda maksab.“
Nüüd käisiwad wanemad wennad nooremalle wennale peale, et: müü ja müü oma kaasik meile ära!
