— 156 —
pärast wõttis naine ometi südame rindu ja läks rikka wenna armule.
Rikast wenda ei olnud seekord kodus.
Lesk palus wenna naist ning sellel oli hale süda, andis niipalju, kui aga wenna naisel tarwis oli.
Surnud waene wend sai nüüd ilusaste leinariided selga ning heitis kirstu, mis talle poolemehed walmistanud.
Kui nüüd rikas wend kodu tuli ja kuulda sai, et naine tema kadunud wennale surnu ehteid andnud, läks ta wihaseks ja pahaseks, wandus oma naist ja sajatas kadunut wenda. Ei olnud sest weel küllalt; tema istus wankrille ja läks waese wenna majasse. Hakkas siin jälle wanduma ja kiruma, mis hirmus kuulda. Ei olnud sellest ka weel küll; ta astus wenna surnu keha juure ning tõstis ta kirstust ülesse ja hakkas riideid seljast ära wõtma ning kisas ikka: „Need on minu omad! Need on minu omad!“
Aga kudas ehmatas mees ära, kui ta surnut jälle kirstu panna tahtis! Ei saanud teist enam oma küljest lahti! Mis kinni, see kinni!
Ihnus wend pidi elu aeg oma waese wenna keha kaasas kandma.
Hirmus oli see ihnuse palk küll; aga ihnus ise on weel hirmsam.
Rikas wend ja waene wend.
Ükskord elasiwad kaks wenda; teine oli rikas, teine puru waene.
Nagu see juba ammugi teada, ei hooli rikka rikkus waese waesusest midagi; nenda oli lugu ka meie wennakste juures. Rikas wend ei annud waesele wennale mitte lusika täit leentki. Teine palund wõi mitte, see ei aitanud midagi.
Juhtus nüüd, et rikas wend suured wõeraspiud tegi. Waene wend ootis ja lootis: ehk palutakse mind ka piule! Aga wõta näpust — ei midagi!
