— 157 —
Seal tuli mehikesele hea nõuu meelde.
Läks jõele ning püüdis kolm suurt haui kala ning ütles: „Wiin need wennale; ehk õnnistab ometi midagi!“
Tõi ka kalad wenna talusse ja rääkis nii alandlikult wennaga nagu mõne herraga. Aga mis see kõik aitas! Wend ütles: „Ole terwe!“ Pööris siis waesele mehele selja ja läks ära.
Mis teisel muud teha, kui — pane hõlmad wöö wahele ja mine tagasi.
Läks ka.
Teel mehe meel pool pahane ja nutt kippus õige peale: „Wend sull ikka nime pidi on, aga ta weel pahem, kui weri wõeras!“
Korraga näeb waene wend: wanamees istub tee kõrwas. Tõuseb ruttu ülesse ja tuleb teekäijale wastu ning küsib: „Miks sa, sõber, nii norus oled?“
„Miks ma olen, wõi ei ole!“ wastas waene wend. „Wiisin rikkale wennale kolm ilusat kala; ei saanud suu täit kaljagi tänuks!“
„Noh, midagi sa ikka said?“ küsis wanamees.
„Üteldi: Ole terwe! See on su „midagi“!“
Wanamees wastu: „Anna see „ole terwe!“ mulle ning sa piad rikkaks meheks saama!“
„Wõta peale!“ wastas wend.
Wanamees annab nõuu: „Mine kodu ja wõta waesus ahju alt wälja ning wiska ta jõkke! Küll sa siis näed, kudas su käsi käima saab!“
Wanamees läks oma teed, waene wend oma teed.
Leiti ka ahju alt waesus wälja ja wisati jõkke.
Imelik lugu, kudas nüüd waese mehe töö õnnistama hakkas! Kõik, mis ta ette wõttis, läks paremalt kui paremine korda. Põld paisus ja kari kaswis; siad siginesiwad; aidad ja laudad, saunad ja saanid ja kõik mis tall oli, oliwad ilusamad juba, kui rikkal wennal.
Kui rikkas wend seda kõik nägi, läks ta waese wenna peale kadedaks ning hakkas pärima ja küsima: „Kust sa selle kõik said ja kust sa muidu said?“
