— 21 —
Wana kurat tahtis aga ise üht kurja looma luua, kes Jumala õrnu loomi pidi murdma ja kõigil pool kurja tegema.
„Missugune loom puudub siis sinu aru järele weel?“ küsis Jumal.
„Selle looma tahaks ma ise luua, kui sa lubad,“palus wana Tühi.
„Hea küll; mull ’pole selle wastu midagi,“ ütles Jumal.
„Aga üht asja palun ma weel. Waata, minul ei ole mitte seda jõudu, kelle läbi ma oma loomale wõiks hinge anda. Kui sa mulle niisuguse sõna annad, küll sa siis näed, et minu loom sinu omadest mitte halwem ’pole.“
„Jah, seda täidan ka. Kui sa oma looma oled walmis teinud, suu ja silmad õige koha peale pannud, siis ütle: „Tõuse ülesse, söö kurat ära!““
„Aha, küll selle ärasöömisega on ikka weel aega!“ pomises wana kurat ja läks ära sügawasse metsa. Siin kogus ta kiwa ja wiisrajakaid, witsu ja samblaid kokku. Tõi ka weel küla sepapajast kaks tulist sädet ja hulga raudnaelu.
Hakkas nüüd öösel tööle.
Selgrooks pandi jäme teiwas, peaks suur puukand; tagumine pool tehti teliskiwidest, esimene pool wiisrajakatest ja witsust; sõnajalg pandi sabaks ja lepatüwikad jaluks. Südameks pandi aga päris kiwi. Nüüd kaeti keha sammaldega, pandi tule sädemed silmiks, aga raudnaelad küünteks ja hammasteks.
Kui nüüd looma keha walmis oli, rõõmustas end wana kurat üliwäga ja pani talle hundi nimeks.
Aga hinge ei olnud weel hundil sees.
Meistrile tuliwad wana Jumala sõnad meelde ja ta ütles sõnuti: „Hunt, tõuse üles, ja söö — — —“ seal tõstis hunt pea ülesse ja limpsas keelt.
Wana kurat ehmatas nii ära, et enam sõna suust wälja ei tulnud.
Aga otse kohe tuli talle jälle meelde, kurja teha. Ta hüüdis ruttu: „Hunt, tõuse ülesse, söö wana Jumal ära!“
Hunt aga ei liigutanud saba otsagi.
