— 22 —
Küll kordas wana Tühi oma sõnu kümme korda, aga hunt ei kuulnud sest midagi.
Nüüd läks kurat wana Jumala juure tagasi ja ütles:
„Need sõnad ei ole õiged! Hunt ei tõuse ülesse.“
„Noh, kas sa siis ütlesid: „Tõuse ülesse, söö kurat ära?““
Wanapagan ei ootanud aga sugugi seda wastust; läks nüüd jälle häbiga ja sõna lausumata tagasi.
Küll hüüdis weel, et: „Hunt, tõuse ülesse, söö wana Jumal ära!“ Aga see ei aitanud midagi.
Läks nüüd koguni kaugele ära ja hüüdis: „Hunt, tõuse ülesse!“ Ja lisas siis õige tasakeste juure: „Söö kurat ära!“
Oh sina heldeke, kudas nüüd hunt maast ülesse kargas! Nagu tuul pühkis ta wana kuradile järele ja oleks ta sealsamas ära murdnud, kui see mitte ’poleks suure kiwi alla saanud pugeda.
Sest saadik on aga hunt kõige suurem kuradi waenlane ja otsib meelega asja, wana Tühja tülitada ja hirmutada. Tema selgroog on kange nagu aia teiwas, kellel lülisid ’pole. Tema hambad ja küüned on terawad kui raudnaelad, tema silmad läigiwad nagu tulesädemed ja tema nahk on paksu karwaga kaetud. Aga süda on tall kiwist, kui ta süüta tallekesi rööwib ja murrab. Wiskad sa teda kiwiga, siis saab ta wihaseks; juhtub aga karjalaps teda witsaga lööma, siis on tall sest nii suur häbi, et ta kolmel aastal enam selle karja ligi ei tule.
Kui sa aga sügisel tema põlewaid silmi metsa ääres näed, siis luurab ta wana kurja järele. —
Hundi kimbatus.
Hunt sai rebase karjamaal kasukat pidi kinni ning käritas: „Nüüd, wana naaber, nahk maha! Olen sind juba ammugi otsinud ja püüdnud, sina kelm!“
„Mis sa, wana onu, minust nüüd saad! Näed isegi, olen kuiwand ja luine kui puu tükk. Waata ometi karjamaal ümber! Iga päew tuuakse rammus täkk sinna rohtu sööma; katsu see
