— 28 —
„Söö peale“, ütles noormees, „aga lase, ma mõedan enne järele, kudas ma su sisse lähän, kas kahe- wõi ühekorra.“
„Kudas sa mõedad?“ küsis hunt.
„Toon kohe mõedu,“ wastas mees ja tõi metsast tugewa wembla wälja.
Hakkas nüüd mõetma.
Ütles suu juures: „Suuke, siit ma lähän sisse. Hambakesed, teie kisute mind lõhki.“
Hundi meel oli seda kuuldes ülihea
Noormees rääkis edasi: „Kõhuke, seie sisse ma saan. Sabake, sabake…“
Tõmbas siis hundi saba pidi kinni ja hakkas wemblaga waest meest aurama. Ei kuulnud ta hundi palumisest ega hulgumisest midagi, waid wemmeldas aga mehe moodi edasi, kunni lomakese mõlemad küljed paljad oliwad.
Seal katkes saba ja hunt sai plagama.
Mees aga karjus järele:
„Oot, oot, paljaskülg,
Peksa sa said ja saad weel!“
Hunt kutsus metsas ruttu teised hundid kokku ja rääkis oma õnnetust ning palus abi. Läksiwad nüüd kõik noorele mehele järele. Kui mees hundi karja tulema nägi, ütles ta: „Ei nüüd ’pole nalja! Lähän kuuse otsa.“
Ja ronis ka suure kuuse otsa.
Hundid tuliwad kuuse alla ja wahtsiwad ülesse, aga mehe ligi ei saanud keegi. Hakkasiwad nüüd nõuu pidama. Üks wana hunt ütles wiimaks: „Heidame üks teise peale kihti. Küll kõige pealmine wend siis kurjategija kätte saab. Nõuu leiti hea olema ja wõeti wastu.
Paljaskülg heitis kõige pealt maha ja siis heitis hunt hundi peale, kunni kuhi juba meheni hakkas tõusema. Weel üks ainus hunt puudus, siis oleks mees käes olnud.
Aga kawal mees arwas just nüüd paraja aja tulnud olema ja karjus puu otsast walju healega:
„Oot, oot, paljaskülg,
Peksa sa said ja saad weel!“
