— 27 —
Hundi äpardus.
Ennemuiste anti huntidelle taewast sööki. Juhtus nüüd ükskord, et üks hunt ilma jäi. Tema küsis wana Jumala käest:
„Kust mina siis nüüd süüa saan?“
Wana Jumal ütles: „Mine teele, mis sull wasta tuleb, see söö ära!“
Hunt läks ka teele. Tuli waene wana sant wastu.
Hunt ütles: „Mull üteldi: Mine teele, mis sull wasta tuleb, see söö ära! — Nüüd tule mulle kätte ja ära põikle enam ühtigi wastu!“
Sant paluma ja kaebama: „Mis minust wanast inimesest sull süüa saab! Olen nälgind ja kuiw kui kuuse puu. Mine edasi, küll tuleb sulle parem suu täis wastu!“
Hunt mõtles ja mõtles ja ütles wiimaks: „Olgu peale. Lähän edasi!“
Ja läks ka edasi.
Tuli nüüd rammus emis hulga põrsastega wastu.
Hundil hea meel, wesi jookseb suhu ja ütleb: „Mind kästi teele minna ja üteldi: Mis sulle wasta tuleb, see söö ära! Tule nüüd mulle kätte, ära põikle midagi enam!“
Emis ütles: „Tulen küll, aga risti mu lapsed enne ära!“
„Kudas ma seda teen?“ küsis hunt.
„Wiska naad üksteise järele jõkke!“ ütles emis.
„Olgu tehtud!“ wastas hunt ja pildus põrsad üks teise järele jõkke.
Kui ta wiimse wette wiskas, hüppas emis ise järele ja ujus ka jõest üle.
Hunt jäi lahtise suuga järele wahtima, sõimas emist petjaks ja selleks ja teiseks. Aga see ei aitanud midagi, teine läks naerdes oma teed.
Hunt läks nüüd jälle edasi.
Tuli tugew noormees wastu.
Hunt ütles: „Mind kästi teele minna ja üteldi: Mis sulle wastu tuleb, see söö ära! Tule mulle nüüd kätte, ära põikle enam midagi.“
