— 41 —
Herra wiskas kuue maha ning sellega oli ussidel niikaua tegemist, kunni herra ja poiss koju jõuudsiwad.
Teisel päewal ütles herra poisile: „Keeda nüüd see ussi hari ära; aga hoia, et sa Jumala pärast teda mitte ei maitse!“
Harja keetmise juures lendas pajast leeme tilk tuapoisi käe peale. Poiss lakkus keelega tilga ära ja eks kuule! Warblane sirtsus wäljas: „Hoia, hoia ussi eest!“
Linnu keel oli poisil suus. Herra oli pahane ja wihane; saatis tuapoisi talli hobuse järele, et jalutama sõita. Tuapoiss läks. Warblane sirtsus jälle: „Hoia, hoia ussi eest!“
Tuapoiss silitas herra hobust ja ütles: „Küll see mind hoiab!“ Sellsamal silmapilgul hammustas uss, kes herra hobuse sabas warjul oli, tuapoisi käe ära. Tuapoiss suri ussi surma ning herral ei tulnud pärast enam millalgi mõttesse, linnukeelt õppida ehk rääkida himustada.
Rehepapp ja wanapagan.
Ükskord oli ühel mõisa herral rehepapp, kes kõigipidi usin ja osaw mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli igakord wilja puudus, kui ta aidamehega rehnungi tegi. Waene mees pidi puuduwa wilja igakord omast taskust maksma ja wiimaks ei olnud herra seega ka weel rahul, waid laskis rehepappi weel karistada pealegi.
Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päew mõisas olnud. Õhtul istus ta rehe ahju ees pingi peal ja mõtles oma äparduste üle järele. Wiimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud ja hakkas siis suures healega kurja wanduma ja põhendama.
„Mis sull wiga, sõber?“ küsis keegi rehepapi seljatagant.
„Mis mull wiga? Wiga on suur! Igakord wiljast puudus, kui aidamehega õiendus,“ wastas rehepapp.
Küsija mees ei olnud aga muu keegi, kui Wanapagan ise.
