— 44 —
Waene laps ja talu tütar.
Waene tütarlaps läks laupäewa õhtu sauuna. Wihtles ja peses wanakesi, mis eest talle mitu kümme korda aituma anti.
Et ta nüüd teisi niipalju aitas, ei saanud ta ise enne lawale minna, kui kõik saunalised äraläinud oliwad. — Kui ta parajalt lawal wihtles, kuulis ta korraga wäljas sauna läwe ees kilina ja kõlina, nagu oleks mitu saksa tõlda ukse ees peatanud.
Tütarlaps pani ruttu särgi selga ja waatas ukse prau läbi wälja.
Wäljas seisis uhke kuld-tõld nelja musta täkuga. Hobustel oliwad kuld- ja hõbeehted ümber; liigutasiwad nad pead, siis kilisesiwad ja kõlisesiwad ehted nagu pulma hobustel.
Tõllast astus aga wälja Wanapagan oma emaga ja kolme pojaga.
Tütarlaps tegi ruttu ristikese saunaläwele ja jooksis ise lawale.
Wanapagan astus läwele, ei tohtinud aga sisse tulla, sest Issa ristike oli ees. Ütles siis wäljast: „Tule nüüd wälja, tütreke; lähäme ära!“
„Ei ole riideid, ei saa minna!“ wastas waene laps.
„Küll lasen kodust riided tuua; ütle, tütrekene, mis sull tarwis!“ meelitas Wanapagan.
Hiir aga õpetas waest last sauna nurgast: „Üksi, üksi, õekene!“
„Ei ole siidi särki selga panna!“ ütles waene laps.
Wanapagana naene küsis poegade käest:
„Kes teist kõige usinam?“
Esimene poeg wastas: „Mina kui tuul!“
Teine wastas: „Mina kui wesi!“
Kolmas aga wastas: „Mina siin ja seal!“
Kolmandat poega käskis Wanapagan koju särgi järele lipata ja ütles:
„Jookse poega, jõua poega,
„Heida jalga enese pärast,
„Naise saad sa nalja pärast!
„Too kodust siidi särki!“
