— 51 —
oma lapsiku uudishimu läbi saanud. Kes linna weel karpi jõuudis ajada!
Rüütel wihastas ja pahandas oma teu üle ning tuline kahju kiskus tall pisarad silmist wälja, aga mis see aitas?
Kui ta nüüd nõnda kahetses ja nuttis, tuli wana hall mees metsast wälja, astus tema ette ja küsis: „Mis sa muretsed, wõeras mees?“
Rüütel rääkis wanamehele oma õnnetuse ära ja kahetses uuesti oma kerget meelt.
„Mis sa mulle lubad, kui ma kuld linna jälle karpi ajan?“
Rüütel ütles: „Nõuua mis sa tahad, kas wõi pool kuldlinna!“
„Anna see mulle, kellest sa ise kodus ei tea, siis täidan kohe su soowi ära!“ ütles wanamees.
Rüütel mõtles ja mõtles: mis see ometi peaks olema, kellest ma ise oma kodus midagi ei tea? Wist on mõni tühi-tähi asi; olgu peale! ja ütles: „Annan selle sulle, kellest ma kodus ei tea, aja aga kuldlinn karpi!“
Wanamees ütles: „Hea küll! Meest sõnast, härga sarwist.“ Wõttis karbikese, pööris rüütlille selja, tegi mõne sala tembukese ja ütles siis:
„Weere, weere linnakene,
„Weere kokku kui see kera!“
Kuldlinn jäi ikka wähemaks ja wähemaks, kunni ta kuldkerakesena jälle karpi weeres. Wanamees andis karbi rüütli kätte ja läksiwad siis mõlemad mõisa poole, rüütel oma suure rikkuse karbikesega ja wanamees oma palga lootusega.
Kodus.
3.
Kodu jõuudes leidis rüütel ilmamaa ime eest. Tema oli täitsa seitse aastat reisil olnud. Kohe peale äraminekut oli Jumal prouale noore poja kinkinud, kes nüüd juba seitsme aastane jõmsikas oli.
Nüüd alles sai waene mees aru, mis kawala kauba wõeras temaga sobitanud. Küll palusiwad isat emat, et wõeras muud
